laupäev, 22. märts 2014

Veeti meid mööda metsi ja järvi...

Tiina Võsumägi ja Peeter Sirge Fotokool olidki need. Kes meid hommikul vara kodust välja ajasid. olid nõus ka rongilt mind auto peale võtma Tamsalus. Hea võimalus minna Äntu järvedele. Seekord sain siiski tänu teistele headele inimestele sõita taas Laagrist sinnapoole...

Kindlasti mainin ära, et juunist muutub just Tamsallu, Kiltsi ja tegelikult ka Kadrinasse (ehk alustada rattamatka sealt?) suhteliselt heaks. Ka piimarongide koha pealt. Seega, kui vähegi soovi minna ilusasse kohta, ajage aga rattad välja... 
Siiski on ka tõrvatik meepotis. Maanteelõik Äntu järvede kandis, mis remonditi on heas seisukorras. Mind teeb aga ettevaatlikuks ja olge teiegi seal sõites, sest sinna ei tehtud kergliiklusteed. Just sellistes kohtades peaksid need kindlasti olema, sest kui palju tullakse just rongiga ning seetõttu tuleb sellel teel liigelda. Autode liiklus aga suhteliselt tihe Nii et ettevaatust!


Parkla minu jaoks ühes ilusaimas kohas, Äntu Sinijärve juures.Lõkkekohti jm on seal üksjagu. Ka matkarajad üldiselt tähistatud, osa fotosid küll juba natuke vananenud.


Sinijärve vesi selline, et värvide mänga sõltub tohutult paljudest asjadest. Eesti selgeveeliseim järv, nähtavus üle 10 m, vesi siiski ujumiseks parajalt külm. Ja ehk isegi hea, sest liigne suplemiskoormus poleks järvele kõige parem.. Suplemiseks sobivad mitu teist järve samas. Enamus järvi omavahel ühenduses. 
Vaatetornidega on meil nagu on. Võiks ju oola muidugi ka vaatetorn, näiteks Punamäel!. Samas piisaks sealt paari vaatenurga avamisest.
Küll aga võiks olla vaatetorn Sinijärve kaldal! Sest niisuguse järve juures oleks sobiva ilmaga väga imeline jälgida vett ja järveelu kõrgemalt. Unistada ju võib, aga ehk peaks see olema eriline torn!? Ulatudes kaarjalt järve kohale, kasvõi natukene?








Isegi ebaõnnestunud (kindlasti salapärastel põhjustel) foto võib olla salapärane ja jätab ruumi fantaasiamaailmale...







Kui ma nüüd ei eksi, siis rohelisele järvele järgnes Valgejärv.



Vanasti olime metsamaa. Nüüd kohati võsamaa. Aga ikkagi sini-must-valge...






Muidugi, meil kõva lootus saada põlismetsamaaks. Juhul kui maaelu jääbki hävima ja ka metsasid ei viitsita enam majandada, sest pealinna kabinetid saavad soojaks prügijaamadega...


Meile lubati puhkepausil vorstikesi. Ma ei tea, kas mehhaaniliseltkondistatudkanalihamassiga või midagi muud....aga üks mõmmi läks innapoole enne meid..... 


Mina tasa ja targu ei kiirustanud, vahtisin igasuguseid nipet-näpet....



Mingi oja oli, silm läks uduseks ja tuli meelde sakuõllevirre reklaam....

Aga voolavat vett ja sellega kaasnevat on mulle alati meeldinud jälgida. Ja selgub, et isegi "udusest" veest võib saada nauditavaid pilte....





Meie fotoõpetaja! Ma laisk õppija, aga terakese ta sõnadest panin kõrva taha. Ometi, mul on raske lahkuda selgeveeliste alliklate, jõgede ja järvede juurest. Olen ju kalad ja otsin aina looduse saladusi ja värvide mängu....














Punamägi. Lõkkekoht ja siin ehe tõestus sellest kui tubli on eesti mees. Kõik tarib kohale, aga minema viia ei jaksa enam midagi....

Matka organiseerijatelt söögipaus, küpsetasime vorstikesi, maitsesime head-paremat, sest laud oli lookas...
Ja pole midagi imestada. Kui kogu maal on hea transport, siis ongi nii, et reisija ei sõida ainult tasuta Tallinna piires, vaid tuleb või Haapsalust Piusa...




Pole kahtlustki, et värskes õhus lõkkel tehtud toit maitseb ülihea... Tänud korraldajatele, kes sellevõrra rohkem pidid kaasa tassima!

Siiski üks asi, mis väga kripeldama jäi. Ülimalt loodust kaitsev (?) mõtlemine viib selleni, et ärikat siinne raha ei huvita. Ja ametnikku mädanev puit ka. Ma tean, et looduslikult toimivat metsa on väga vaja. Aga tean ka seda, et kui matkaja ronib muinaslinnuse otsa, tahab ta näha ka midagi rohkemat. Kui igast küljest matab vaadet mets ja võsa, siis väga suuri emotsioone sellest ei saada. Võtta maha kahelt küljelt tükike metsa (no andke siis luba kohalikule, las saab puud tasuta oma vaese elu juures), tekitada paar imeilusat vaatekoridori, mis muide annab tunde linnuse kohast, kõrgusest, vägevusest...
Ka tormimurdu oli ülipalju. Väga tore, las ta siis kuskil olla, et karu saaks segamatult päris metsas tatsuda. Ometi on tegemist ka energia toorainega!? Lähenemine asjadele ainult kõduneva metsa koha pealt pole siiski õige. Kui tormimurdu on kohati tohutult, siis osa sellest peaks küll üles töötama. Ja nii oli ka Punamäe matkarajal vaja päris palju turnida, et üldse läbi pääseda!

(Lisamärkus 16. 04. 2014.
On ülim rõõm tõdeda, et Väike-Maarja vald ja RMK tegelevad probleemiga, eelkõige tänu Tiina vaevanägemisele probleem nende ette viia! Aitäh kõigile!
Jääb vaid loota, et vähemalt kahes suunas on tulevikus ülimalt nauditav vaade!)



Fotomatk tähendas ka seda, et sai aparaati katsetada. Ma pole eriti aktiivne võimaluste kasutaja, enamasti teen pilte automaatrezhiimiga. Vahel ju pilt jääb palju nadim kui haarab silm. seega peab rohkem sättima. Vahel aga "timmid" üle. Aga sest pole midagi, inimene õpib kogu elu! See-eest saab natuke kunstilisemaid pilte ja nauding ongi peamine.



Linde oli vähevõitu. Mõned tihased ja pasknäärid, üle lendasid muidugi ka haned ja hiireviud. Nii et lindude pilte kahjuks ei saanud. Kuna kohati veel liund, oli ka palju jälgi. nirgilistest karudeni.


Seia tehti tee. Mullu vist remonditi. Ülipopulaarne matkapiirkond, aga võimalusi kergliiklusteedeks ja rohkemateks parklateks ei leitud! Äkki oleks hoopis raha selleks saanud teeäärse tormimurru realiseerimisest? 
See muidugi tegemata eelkõige riikliku suhtumise tõttu, kus palju küll räägitakse, aga vähe tehakse! Ometi peaks selline kant olema hoopiski musternäidiseks, kuidas hoolida matkajatest ja ka lihtsalt autosõitjatest. Parklast ja pakendikonteineritest teeveere rääkimata.




Taimi torkas aga ikka silma, sest kohati polnud lund enam ollagi. Millega tegu?


Nii korjati siis vaiku omal ajal. Vaigutaja...








































Matk vaid 6 km, aga väsimus oli jalgades.
Peaks mainima, et kui vahel tundub, nagu oleks tasu ürituse vm eest suurevõitu (eks elatustase ole nagu on), siis tegelikult sõltub kõik vaatenurgast. eriti kui asja juurde kuuluvad toitlustuspausid, sh lõkkel tehtud pannkoogid koduse (jah, päris koduse) moosiga ja selleks nähtud vaev (asjade kaasatoomine, lõkkel ainukesena vaevanägemine, silmatikkuv suits jne), siis see ongi vaid tasu tehtud töö eest. Ja väikene tänu nähtud vaeva eest. Et muuta päev ilusaks...
Aitäh!


Pannkookide kuhi kasvas tasapisi, kui aga söömiseks läks, kadus kõik välgukiirusel!


Aitäh autojuhile! Jõudsin Tamsalusse ja ootasin rongi.

Ja taas Tallinnas...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar