esmaspäev, 24. oktoober 2016

Kas me selliseid turiste tahtsime?

Kas meie jahimeeste hulgas on palju neid, kelle jaoks raha lõhn matab vere lõhna?



Maire Forsel kirjutas Facebookis:

 Tanel Mägi ei saa aru, et probleem on juba ammu väljunud minu isiklikust magamistoast. Küsimus ei ole selles, kas Maire magada saab või ei, vaid probleem on Eesti vastavate seadustega, mis lubavad lindude rände ajal tapatalguid pea igal pool, ka looduskaitsealadel. Ma ei ole selles võitluses üksi, inimesed saavad väga hästi aru, mis vahe on normaalsel jahipidamisel ja lõbujanuliste itaallaste tapatalgutel. Nüüd siis selgus, et taolisest ebaeetilisest jahiturismist on räägitud juba aastaid, aga mitte midagi pole suudetud muuta. 
Need kaks itaallast siin pildil andsid mulle endast ise teada kui märkisid FBs kogemata oma asukohaks Leisi Lapikoja - ju see siis pidi nii minema, et ma saaksin selle probleemiga tegelda. Tegelikult polnud mul veel plaanis seda teemat uuesti üles kütta, aga ajakirjanikud võtsid ise ühendust, kuna Eesti Ornitoloogiaühing Leisi juhtumile viitas ja diskussioon seal oli juba mõnda aega kestnud. Loomulikult olin nõus, et minu väljaütlemisi ajakirjanduses kasutatakse. 
Homme tuleb siia TV3 - nad võtsid minuga täna ise ühendust ja esialgu küll kahtlesin, aga olin lõpuks nõus, sest jahiseadust tuleb muuta ja ma ei näe muud võimalust kui rauda edasi taguda. Sellest tuleb mulle ilmselt ebamugavusi, aga kui keegi rääkida ei julge, siis me jäämegi banaanivabariigiks, kus lõunamaalased oma tapakirge rahuldamas käivad. Ma ei taha sellist Eestit, ma tahan eetilist ja elusolenditest lugupidavat Eestit, kus jahipidamine on reguleeritud mõistlikul moel ja Eesti mehed oskaksid ka muuga raha teha kui tapalubasid müües.

Eesti tahab muutuda turismimaaks? Ja, kuigi ma pole ise jahimees, siis mõistan või vähemalt püüan mõista ka neid. Kuid mitte mõrtsukaid. Miks Eesti on kõiges, mis inimestele ja loodusele oluline, nii mahajäänud? Miks meil ei ole küttimislimiite? Kui palju meil siis tapetakse loomi ja linde? Seda ma tean, et neid hukkum maanteel ja raudteel kümneid, sadu ja tuhandeid. Püüdsin omal ajal saada mingit ülevaadet ja palusin tööl, kolleegidel kirja panna, kui palju oli kokkupõrkeid. Ma ei imesta, et vaevalt 10% nende kohta märkmeid edastasid. Meil jääb loodusthoidvaid inimesi aina vähemaks, ELKS hääbub ja me vaatame seda ükskõikselt pealt?

Lugedes Maire kirjutist, mõistan ma iga sõna ja emotsiooni. Ja tahan ka normaalsed kodu! Maad! Mitte itaallastest jahimõrtsukate paradiisi. 

Itaalia on üks neist maadest, kus tapetakse miljoneid linde. Lõbu pärast! LÕBU pärast, kas te mõistate seda? Või komplekside pärast, sest (Itaalia) jahiturist ei suuda muudmoodi olla MEES? Nüüd oled?


National Georaphic kirjutas kunagi loo, mis ilmus ka eestikeelsena, aga lugeda saab seda vaid paberkandjal. Ehk peaks nüüd NG selle artikli täies mahus avaldama? Äkki siis avanevad kellegi silmad? Keskkonnaministri silmad? Või pimestab neidki raha sära? Või kardetakse Euroopas selgitada meie "partneritele" Itaalias, et meil võidaks KA küttimislimiidid kehtestada? Et me võime muutuda INIMLIKUKS maaks, kuhu sellistel "partneritel" asja pole!? Kas me olemegi sellised mökud, kes ei julge kunagi, ühegi teema juures välja öelda, et oleme peremehed oma maal? Seda ütlesime laulva revolutsiooni ajal, liberaalsed poliitikud on meis siis suutnud uinutada selle julguse? Või lausa TAPPA? Mis on vahet päris mõrtsukatel ja oma maa mõrtsukatel, kelle jaoks kõik see, millest Maire kirjutab, on tühi sõnamulin? Ja tanel Mägil pole siis julgust ausalt vastata? Lihtne on süüdistada umbmääraselt, et HÄIRIS masstapmine vaid ühte inimest! Või tõepoolest, saarlased ongi sellised, keda see ei häiri?

Äkki prooviks selle asemel, et Läti piiril alkoturistide jaoks kaameraid üles panna, hoopis püüda avastada tõelised väärtused? Mitte KÕIK need "euroopalikud väärtused", millest meil iga teema juures rääkida püütakse, lausa jõuga peale sundida, vaid ikka need PÄRIS, eestilikud väärtused? Kaasa arvatud jahiturismis?

Olen jõudumööda kaasa aidanud EOÜ tegemistele ja aastakümneid vähehaaval linde jälginud.


Haapsalu Tagalahel.
Foto: Arvo Tarmula.

Kas linde on (meil) palju? Liiga palju? Või ikkagi peame mõtlema sellele, et näha ka tulevikus linde armumängudel ja pesakondadega, kuulma sookurgede südantlõhestavaid karjeid, mis paneb tundma aukartust looduse ees!? Või laseme mõrtsukatel tulla ja tappa, valimatult? 

Õnn on siiski samal ajal tõdeda, et leidub ka neid, kes tahavad aidata. Loodusel ellu jääda. 



 Projekti Flight of the Swans raames lendab inglanna Sacha Dench paraplaaniga mööda väikeluikede 7500 km pikkust rändeteed nende Venemaa pesitsusalalt talvituskohta Inglismaale, et juhtida tähelepanu selle kauni linnuliigi olukorrale ja kaitse vajadusele.



Fotod ja tekst: Arvo Tarmula

**********************************

25. 10.

 "Kevadel 2012 nägin Kihnu läänerannas väikesel ebaseaduslikul prügi ladestuspaigal muu prahi seas suurt hulka linnulaipu. Pooleldi kõdunenud kehad olid pea määramatud," meenutab Kose, kelle arvates olid laibad tõenäoliselt toodud varasema aasta jahisessiooni ülejääkidena jahti korraldava isiku õuest. "Seal oli ilmselt sadu ja sadu linde, hinnanguliselt umbes kaks kuupmeetrit surnukehi! Aga see on vaid ühe "turismikorraldaja" üks koht ühel aastal."





**********************************

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar