esmaspäev, 30. jaanuar 2017

KIHNLASED MARSILE!


Lugesin täna lõunapausil seda artiklit ja meel läks äraütlemata kurvaks! Kuhu me nüüd siis oleme jõudnud?


Rohkem kui valla liitmine meretaguste omavalitsustega teeb kihnlasi murelikuks see, et elu saarel sureb välja – piirangud looduskaitsele ei luba kogukonnal elada nii nagu seni kombeks. «Kas on valda või ei, põhiline on, et laev käiks ja üle mere saaks,» rehmas laupäeva pärastlõunal Kihnu külatanumal jalutanud Asta (60) käega. «Kui ka meie midagi arvame, siis ega see neile korda ei lähe,» lisas ta. «Minul on kama kaks, kellega ta ühineb, kas Rootsi, Soome, Narva või Pärnuga,» kinnitas samuti jalutuskäiku teinud Salme (65). Iseseisva valla säilimisest märksa enam teeb kihnlasi murelikuks, et elu saarel hääbub iga aastaga aina kiiremini. Kui kooliõpilasi järgmisel sügisel veel jagub, siis lasteaed kipub juba tühjaks jääma. «Võta pere-perelt, majad on kõik tühjad, ainult vanurid üksi on siin,» kirjeldas Salme saareelu. «Minul on üks poeg Soome laevas tööl, teine Saksamaal, tütar mandril ametis.» Lapsed üldiselt Kihnu elamist sisse ei sea, sest tööd pole. «Vanasti olid siin õmblus- ja kalatsehh, oli püünisetöökoda, kalabrigaadid, sigalad, karjalaudad, kõik oli olemas, aga nüüd on kõik kadunud,» loetles naine, lisades, et nüüd jääb üle vaid oodata, et mõni puhkaja tuleks, see hoiab kihnlasi veel hinges. Saar võsastub Oma osa saareelu hääbumisel on kõikvõimalikel looduskaitsealastel piirangutel, millest kihnlastel tuleb kinni pidada. «Keskkonnaasjamehed tulid siia, roomasid mööda maad, võtsid igasuguseid proovisid, panid heinamaa kaitse alla,» kirjeldas Salme. «Ütlesid, et enne juulit niita ei tohi, lehma peale panna ei tohi,» põhjendas naine, miks tema paarikümne aasta eest lehmapidamisest loobus. Kui looduskaitsjad aastaid hiljem taas saarele tulid, kutsus Salme nad uuesti heinamaale. «Ma rääkisin, et tulge näutage neid taimi, ma nii tohm, et ei näe neid enam, aga nüüd on seal hein ja võsa rinnuni,» rääkis Salme. Ka Asta kinnitab, et Kihnu pole veel kunagi olnud nii võsastunud kui praegu. Lehmadest on saarel saanud haruldus ning piima tuuakse poest. Oma elu saarel kirjeldab Salme aga kui maapealset paradiisi: «Iga kuu viiendal kuupäeval tuleb piiks-piiks raha peale, poodi kaupa tuuasse ja linnas saab käua. Kui tervis hea, siis pole midagi viga,» kiitis ta. Mis peaks juhtuma aga siis, kui tervis käest läheb, ei taha Salme isegi mõelda. «Kesse tuleb sind siia hooldama, kui lapsed on välismaal,» on ta murelik, sest hooldekodu saarel pole. Koos Salme ja Astaga jalutanud Tiiu (52) on üks neist Kihnu elanikest, kes Soomes tööl käib. Kuigi saarele kolis ta elama juba aastate eest, siis kihnlaseks ta ennast nimetada ei luba. «Iga kord mine nutuga ära, enam minna ei tahaks,» tunnistas enne jõule koju käima tulnud naine. Varsti läheb ta taas Soome tööle ja jääb sinna kuni jaanipäevani. Suve plaanib ta Kihnus veeta ja sügisel tuleb taas minna. «Ainult nii saab siin elada,» tunnistas naine, kelle sõnul on Kihnu elamiseks siiski parim paik. 

Kaluriamet kaob 

No kas ei tee kurvaks?  Meil on nüüd ju nii palju neid, kes vähemustele valjuhäälselt kõikvõimalikke õigusi nõuavad. Aga kihnlased on ju vähemus!? Täiesti reaalselt! Miks siis nende pärast ei muretseta? Minul pole õnne olnud veel Kihnu sattuda, kuigi hea meelega läheks. Aga selleks oleks vaja siis täiesti tuulevaikset päeva, muidu ma seda sõitu ette ei võtaks. kes teab, millal aga nii tagasi saaksin....
 Kindlasti on aga Kihnu eriline! Ehk peaks neile jätma oma valla? Või pröökaks poliitikud kohe, et ikka suure valla all saaks rohkem investeerida ja edendada? Mina aga tahaks küll, et Kihnu jääkski eriliseks ja loodusega saaks toimetada käsikäes, ilma bürokraatliku "maailmavaateta"!
MUIDUGI, VÄGA TAHAKS TEADA ROHKEM, MIDA KIHNLASED ARVAVAD!

 Kuigi vallamajja tänapäeval tihti asja pole, leiab Ülle Püüa, et Kihnu võiks ikkagi omaette vallaks jääda. «Me oleme teistest eraldi, kes see üle mere, kas Pärnusse või Tõstamaale asju ajama läheb,» arvab naine. Paarikümne aasta eest saarele kolinud naise sõnul on elu Kihnus palju muutunud. «Kui mina siia tulin, siis käisid koolipoisid paadiga merel taskuraha teenimas, nüüd noored merel enam ei käi,» rääkis ta. Üle pika aja on nüüd kaks Kihnu noormeest läinud merekooli õppima. 

 «Nad teevad, mis tahavad, ja tuleb, mis tuleb,» on kalavõrke puhastanud Arvo Lamendi arvamus valla võimaliku kadumise kohta. Ka tema arvates on valla kadumisest märksa suurem mure hoopis see, et kuna tööd pole, lahkuvad noored saarelt. «Vene ajal oli tööd, ükskõik, kus ukse vahelt sisse läksid, igal pool oli tööd, aga nüüd ei ole,» tõdeb mees. Alates 1990. aastast kaluriametit pidanud Lamendi sõnul meri enam ära ei toida. «Detsembrist märtsini on vaikus, kevadel läheb räimepüügiks, siis on kuu aega tööd,» kirjeldas ta kalurite elu Kihnus. Kala on meres vähemaks jäänud ja kõikvõimalikud püügipiirangud on kalameeste elu kibedaks teinud. «Esimesed kümme aastat sai normaalselt töötada, aga siis hakkasid piirangud peale ja läks, nagu läks,» tõdes mees. 
Looduskaitsega kimpus.
Ka Arne Vahkel (55) kirjeldas, et esmalt jäid kihnlased ilma ühest oma räimepüügikohast, kui sinna tehti hüljeste kaitseala. Mõni aasta tagasi loodud laidude kaitsealal keelati kihnlastel aga mõrrapüük. «Samas on kihnlastele lühikesed mõrrad, millega on eluaeg angerjat püütud ja keegi pole neis mõrdades ühtegi hüljest näinud,» kinnitas mees. Kuigi senised piirangud on Kihnu elule juba oma pitseri vajutanud, pelgab kalur, et plaanitav Kihnu kaitsekorralduskava toob kitsendusi veelgi juurde. Nimelt on tehtud ettepanek muuta Kihnu hoiuala looduskaitsealaks. Just erinevad looduskaitsealased piirangud võivad olla mehe arvates üks põhjus, miks noored mehed enam kaluriametit ei pea. «Nende piirangutega järjest su võimalusi vähendatakse, see paneb piirid sissetulekutele ja niisama tööd töö pärast pole ka mõtet teha,» tõdes kalur. Praegu koostatav Kihnu kaitsekorralduskava on mehel nii hingel, et kui ta oma küsimustele ametlikest dokumentidest vastust ei leidnud, võttis ühendust ametnikega ja käis selgust nõutamas aasta alguses vallamajas peetud koosolekul. «Küsisin neilt, milliste argumentide alusel püügikeeluala laiendatakse, aga neil ei ole vastuseid,» meenutas Vahkel 5. jaanuaril vallamajas toimunud Kihnu saare ja selle laidude kaitsekorralduse kava arutelu. «Öeldi, et see pole selle koosoleku teema.» Ta lubas, et jonni siiski ei jäta ja saadab oma küsimused ametnikele uuesti, oodates päringutele ametlikku vastust. 

Kes on need looduskaitsjad, kes ei suuda vastuseid anda ega selgitada? Nii palju kui mina looduseinimesi tunnen, on nad küll hoolivad ja ikka valmis suhtlema ning selgitama. Ehk räägitakse siin bürokraatidest? nende puhul tänapäeva Eestis ei imesta mina millegi üle. Aga kuidas saab nüüd olla nii, et lehmi pidada ei tohi? Võsa vastu ju võideldakse rannaaladel ja ja jõelammidel, Kihnus järsku ei tohi? Või liialdavad kihnlased? Muidugi, kui teises loos vallavanem on üllatunud pessimismi üle, siis eks Postimees võis ka tahtlikult seda ses loos võimendada. Aga teada ju, et kus suitsu, seal tuld! No mina lihtsalt ei usu, et ei saa loodust kaitsta kohalikke eripärasid arvestades. Ja ka inimeste vajadusi loomulikult! Tuleb leida võimalused midagi muuta premaks. Mis turismigi siin arendada saaks, kui erisusi ja MÕISTMIST ei ole? Kasiinod ehitada Paljassaare tehissaarte asemel? Kellele SELLIST Kihnut vaja on?
Vana aja tagasitulekut ei saa muidugi loota, aga karjalauda asemel mõned lehmad ja OMA piimgi oleks ju täiesti normaalne? Nii kaugele peab siis piima ka veel poodi vedama? Mida veel sinna veetakse? Tomatit ja kurki?

«See, mida te täna kuulsite, on aus elu. Saarel pole enam noori, Lemsi külas on kolm alla 40-aastast naisterahvast, mehi ei ole ühtegi,» ütles Heleri Vahkel (30). Paari nädala eest läksid kümme noort kihnlast Soome tööle, et mõne aja pärast seitsmeks päevaks kodusaarele puhkama tulla. «Ma ei arva, et need noored mehed kauaks siia käima jäävad,» nentis Vahkel. «Eks nad leiavad suurelt maalt endale naised ja need ei tule siia töötuna ootama, millal mees rahaga Soomest tuleb.» Vaike Vahkel (55) lisas, et sellepärast polegi varsti enam vahet, kas Kihnu on eraldi vald või mitte. Ka tema on juba aastate eest on oma elu mandrile sisse seadnud. «Saar ei paku tööd, aga ilma tööta elada ei saa,» lisas ta. Praegu turismi arendamisele keskendunud vald peaks Heleri Vahkeli sõnul oma tegevuse ümber mõtlema. «Kui sul ei ole turistile kihnlast näidata, siis ega nad ei tule ka siia,» on naine veendunud. Arne Vahkeli sõnul jäi selleks talveks pimedaks seitse maja. «Kui nii edasi läheb, siis varsti jääb saarele alles vaid käputäis kihnlasi,» tõdes ta nukralt. Valitsus pidi 12. jaanuaril otsustama, kas Kihnu saab erandkorras jääda iseseisvaks vallaks, kuid see otsus on siiani langetamata.

No aga miks mitte katsetada kodanikupalgaga? Teeme siis Kihnust katsepolügoni!? Oleks ju igati tore, kui noored vähemalt osaliseltki jääks Kihnu, käigu või kaugemale tööl!? Oodaku siis naine kodus, kasvatagu tomateid-kurke või ehk tahaks mõni Mustikugi võtta? Ja kui on olemas kodanikupalk, siis ehk ei lähe iga noor minema, vaid piirangute leevendamisel püüabki kala? ja pakume siis turistile kohalikku toitu, nii maksimaalselt kui võimalik? Tagame kindlama ja parema ühenduse saarega?
Täna on Kihnu Virve 89. sünnipäev! Palju Õnne, Virve!
Foto: Liina Paaliste.




Kihnu võiksid päästa kodanikupalk ja kaluriäpp

21 TUNDI TAGASI
0

Kihnu vallavanemale Ingvar Saarele tuleb saarerahva pessimism küll üllatusena, samas tõdeb ta siiski, et oma tõetera on neis väljaütlemistes sees.
«Nii võibki minna, igal pool Eestis sureb elu välja, Lõuna-Eesti on juba täiesti tühi,» tõdes ta, kommenteerides kihnlaste muret võimalikust väljasuremisest. Ametlikult on Kihnu valla hingekirjas praegu 700 inimest, kuid vallavanema sõnul elab püsivalt kohal vaid ligi 500 inimest.
Kui Eesti peaks katsetama kodanikupalga maksmist, siis Saare sõnul sobiks Kihnu selleks suurepäraselt. «Kui sa saad 300–400 eurot ja haigekassakaardi, siis ma arvan, et paljud keskealised kihnlased tuleksid tagasi ja toimetaksid oma majades,» usub Saare.

Riigimajade projekt

Uute elanike meelitamiseks loodab Kihnu ära kasutada ka kunagise ettevõtlusministri Urve Palo algatatud riiklike üürimajade programmi. «Meil on saarel kõik olemas: lasteaed, kool, kiirabi, apteek, päästemeeskond. Siin saaks väga hästi elada pere, kes teeb kaugtööd, aga nad ei tule Kihnu, sest ei jaksa endale maja osta,» kõneles vallavanem. «Raha tahetakse siin iga tüki eest 50 000 eurot. Vahet pole, kas seal on maja peal või mitte.»
Siiski on vallal olemas kaks krunti, kuhu saaks riigi toetuse abil midagi ehitada. «Ruhnus elas üks pere kolm aastat ja siis tulid ära. Aga äkki ei lähe ära, vaid jäävad,» on Saare lootusrikas.

Nutirakendus päästaks kaluriameti

Vallavanema sõnul on Kihnu suurim probleem selles, et põhisissetulek tuleb kalapüügist, aga sellele kehtivad nii karmid piirangud, et meestel pole huvi merele minna. «Lubatud viie nakkevõrguga ei elata ennast ära, 15–20ga aga küll,» rääkis ise kümme aastat tagasi kaluri ametit pidanud Saare.
Kihnlastele on eraldatud 548 püügiluba. Just nii palju võrke võikski teoreetiliselt iga päev olla meres, kuid tegelikult on neid viiendiku võrra vähem. Samas ei saa püügilube operatiivselt vahetada. «Võiks olla selline nutirakendus, et õhtul vaatan, kui palju võrke on vabad, ja siis saan kolmeks päevaks rentida näiteks Mihkli, Toomase ja Tõnu võrguload ning ise merele minna,» selgitas Saare lahendust, mis tema arvates aitaks saareelu hinges hoida.
Ka praegu on võimalik võrguluba vahetada, kuid selleks tuleb keskkonnaametisse kohale minna. «Vahepeal ei pidanud ise kohale minema, sai viia allkirjastatud lehe, aga siis tegi mõni mees puskut (pettis – autor) ja rentis välja võrgulube, mida tal tegelikult polnud,» tunnistas vallavanem, viidates, et oma osa korra karmistamises on ka kihnlastel endil.
Kuigi Saare on uue nutirakenduse headuses veendunud, nendib ta samas, et praegu ei pruugi Kihnus enam piisavalt palju kaluriametist huvitatud noori mehi olla. «Praegu veel on vanu kalureid, kes suudaksid kogemust edasi anda,» sõnas vallavanem.
Saare sõnul uuris ta aasta tagasi Kihnus käinud toonaselt põllumajandusministrilt Urmas Kruuselt, miks on olemas noortalunike toetused, aga kalurite oma mitte. «Võrguload on kallid, 1000 eurot üks võrk, neid ei jõuagi osta ja vaevalt et ükski pank selleks laenu annab,» põhjendas ta.
Kui kalapüük oleks mõistlikult korraldatud, võiks Kihnu kalur Saare hinnangul aasta lõikes teenida keskmist palka. «Aga see on raske töö, tuleb hommikul viiest minna ja siis tulevad bürokraadid veel oma nõudmistega, mis ei lähtu reaalsest elust,» tõdes vallavanem.
Näiteks sai vald juhuslikult teada, et ametnikud on asunud muutma Kihnu saare ja seda ümbritsevate laidude kaitsekorralduse kava ning praegusest hoiualast tahetakse teha karmimate piirangutega looduskaitseala. «Meid isegi ei teavitatud sellest,» sõnas Saare.
Kui vald tegi ettepaneku praegu kehtivaid hoiuala piire kokkupoole tõmmata, saadi vastuseks, et tegu on väga aja- ja ressursimahuka otsusega, mis nõuab keskkonnamõju hindamist ja seetõttu seda ei tehta. «Aga looduskaitseala määramine ei vaja üldse midagi (uuringuid – autor) ja sellepärast seda tehaksegi?» küsis Saare hämmeldunult.

Uued piirangud

Saare hinnangul on kogu probleemi põhjus mullu avalikuks tulnud skandaal välismaalt saabunud ja ohtralt linde lasknud jahituristide ümber, mida riik on asunud valesti lahendama.
«Selle asemel, et muuta looduskaitseseadust nii, et see lubaks hoiualal jahitegevust piirata, tehakse nüüd kogu rannaäär loodukaitsealaks,» kurtis Saare.
Nii nagu kalurid, ei usu ka vallavanem keskkonnaametnike juttu, et uue korra muutmine ei tähenda saarerahvale täiendavaid piiranguid. «Meie juurde tullakse jutuga, et midagi ei muutu, aga kui ükskord see (võimalus piiranguteks – autor) avastatakse, hakatakse neid ka tegema,» oli Saare veendunud.

Iseseisva valla vajalikkus

Kui ajakirjanikuga rääkinud kihnlaste sõnul pole neil valda eriti asja ja seetõttu ei peetud iseseisvaks vallaks olemist ka väga oluliseks, siis Saare hinnangul tuleb vallavalitsusel siiski aeg-ajalt täita n-ö MTÜ rolli, sest näiteks kalurid ei suuda ise oma õiguste eest seista.
«Inimesed ei saa aru, kui palju vallas on rassitud ja jauratud,» rääkis Saare, kelle kinnitusel on Kihnu tänu usinale projektikirjutamisele saare arendamiseks palju lisaraha saanud. Ta tõi näiteks 450 000 eurot maksma läinud sadama korrastamise. «Andsime selle riigile üle, sest riigil endal poleks olnud võimalusi selleks raha (eurotoetusi – autor) taotleda, aga vallal oli,» tõi ta näite. Teise suure töövõiduna tõi Saare välja, et vallal õnnestus osa teid riigile üle anda ja need pinnati ära. «Meie inimeste üks häda on see, et nad ei mäleta, mis siin on olnud,» tõdes vallavanem.
Keskkonnaametnik selgitab
Kihnlastele jäävad paljud keskkonnakaitselised piirangud arusaamatuks ning nende kinnitusel ei oska ametnikud neid ka selgitada. Samuti heidavad kihnlased ette, et muudatustest ei teavitata. Ametnike vaatevinklist selgitab olukorda keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele Saluveer.
Kihnu kalur on mures, et laidude juurde kehtestati mõrrapüügi ala, kuigi nemad kasutavad meetriseid mõrdu, kuhu hüljes ei lähe. Miks selline piirang on kehtestatud? Kas piirangu kehtestamisel uuriti, milline on selle piirangu pikemaajaline mõju?
Kalapüügi piirangud Kihnu laidude ümbruses on kehtestatud Kihnu laidude looduskaitseala kaitse eeskirjaga (jõustus 28.02.2014), mille kohaselt on keelatud kalapüük mõrraga ning kalapüük võrguga, mille silmasuurus on suurem kui 200 mm. Nimetatud püügivahendid on keelatud, kuna hülged võivad neisse kinni jääda ja hukkuda. Hukkumine kalapüünistes on hüljestel üheks olulisemaks kõrge suremuse põhjuseks.
Piirangu seadmisel arvestati hülgeeksperdi Mart Jüssi hinnanguga ja eeskirja koostamise perioodil olemasolevate muude materjalidega, nt viigerhülge kaitse tegevuskava ja Kihnu Väina merepargi arengukavaga. Kihnu laidudel on olulisem II kaitsekategooriasse kuuluv viigerhüljes, aga alal leidub ka III kategooriasse kuuluvat hallhüljest. Mõlemate liikide praegu kehtivates kaitse tegevuskavades on välja toodud, et loomade püünistes, sh mõrdades hukkumine on oluline ohutegur ja seda eelkõige noorloomadele. 
 Kihnu laidude looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu menetluse jooksul toimus kaks kaasamiskoosolekut (2011. ja 2013. a) ja oma ettepanekuid kaitseala moodustamise kohta esitasid ka Kihnu kalurid. Mitmeid toona esitatud ettepanekuid võeti ka arvesse, kuid püügivahendeid puudutava piirangu osas ei laekunud ühtki vastuväidet ega ettepanekut.
Miks ei kaasatud uue Kihnu kaitsekorralduskava koostamisesse valda ega kohalikku kogukonda?
Kihnu loodusala (hõlmab Kihnu hoiuala, Kihnu laidude looduskaitseala ja meri-pungsambla püsielupaiga) kaitsekorralduskava koostamist alustas keskkonnaamet 2014. aastal. Kava koostamise perioodil on toimunud Kihnus 4 kaasamiskoosolekut (üks koosolek aastal 2014, kaks koosolekut aastal 2015 ja üks koosolek aastal 2017). Seega on kava koostamisse kaasatud nii kohalikku omavalitsust kui ka kohalikku kogukonda. 2015. a avaldati Kihnu lehes ka kava koostamise kohta artikkel.
Miks on otsustatud looduskaitselisi piiranguid Kihnu saare ümber karmistada? Kas enne uue kaitsekorralduskava koostamist on koostatud mõjuuuringuid? Kihnlastele jääb arusaamatuks, milliste liikide kaitseks neid piiranguid kehtestatakse.
Hetkel ei ole otsustatud looduskaitselisi piiranguid Kihnu saare ümber karmistada. Selgitame, et praegu on koostamisel kaitsekorralduskava, mitte ei hakata muutma kehtivaid piiranguid. Kaitsekorralduskava eesmärk on anda soovitused kaitstaval alal leiduvate loodusväärtuste parema kaitse korraldamiseks, kuid sellega ei kehtestata alale täiendavaid piiranguid.
Kihnu kaitsekorralduskava eelnõus on ühe ohutegurina välja toodud ka linnujahi piiramise vajadus, kuna sellega kaasneb oluline negatiivne mõju alal kaitse-eesmärgiks olevatele lindudele. Kihnu saare rannik ning ümbruse laiud ja madalam mereosa on paljudele linnuliikidele väga oluline pesituspaik ning rändel peatumis- ning toitumisala. Täpsem info linnuliikide kohta, keda alal kaitstakse, on toodud kaitsekorralduskava eelnõus ja sellega on olnud kõigil huvilistel võimalik tutvuda. Selleks, et selgitada välja olulisemad kohad lindude jaoks, tehti kava koostamise eel ka rändel peatuvate lindude uuring, mille tulemused on ka kavas toodud.

Aga miks siis kihnlased Marsile? No kui esimesed katsejänesed hakkaks saama kodanikupalka ja samas pole tööd (kalapüüki) rohkem kui kuu aastas, ehk siis käituks suure maailma kombel? On ju tehtud juba katseid, hoidmaks inimesi pikka aega kinnises ruumis, simuleerimaks Marsile lendu? Tehkem siis Kihnus ka nii? Seltsimaja on? Või mõni ait? Koondagem sinna siis suure osa kihnlastest, näiteks kuuks ajaks, koos looduskaitsjatest bürokraatidega ja miks mitte ka (tüütuimate? hoolivamaite?) poliitikutega? Las arutavad ja räägivad asjad selgeks. Paras pingetaluvuse test kosmoselendude heaks!? Ja mõelge vaid, hiljem saab turismiatraktsioonina välja käia sellesama uhke küüni, kus kuuajaline espeditsjooni simuleerimine toimus!?

Ja ehk tasuks selle käigus anda üks hea keretäis ka pusku tegijatele? Ikka ja jälle leidub meil väga palju neid, kes siis puskut teevad, olen seda paraku küll ja küll ka elus kogenud. Ahnus? Aga nagu näete, siis ka Kihnus ajas ahnus upakile, nüüd peaks keskkonnaametisse ise kohale minema. Mis keeratakse vinti üle? Ei teeni piisavalt? See EI OLE PÕHJENDUS! Sest varas ja petis hädaldab alati. Paku talle rohkem palka või kodanikupalka, paku rohkem püügilube, aga vargale ja petisele on alati vähe ning õigust jääb veel ülegi! Aga kätte maksab see sageli kogu külale või kogukonnale. Muidugi, selle petise ja varga jaoks on see nagu hane selga vesi!

**************************************

Tänases Postimehes oli ka teine lugu, mis kurvaks teeb? 


Marimetsa raba. Imeilus hetk ja loodusturism!
Huvitav, kui vana on see esiplaanil olev mänd? Põlispuu?

Foto: Tiiu Kammiste. 


Metsaraie ohustab loodusturismi

21 TUNDI TAGASI
0

Ettevõtjate hinnangul on massilise metsaraie tõttu üha raskem välismaalastele Eesti brändina tuntud puutumata looduse kuvandit tutvustada.
«Mina kaalun oma firma töös praegu programmimuudatusi, sest mõned Eesti piirkonnad on raiega nii koledaks tehtud, et neid ei kõlba enam turistidele näidata,» ütleb linnuvaatlusreise korraldava Estonian Nature Toursi asutaja Marika Mann.
Ta on üle kümne aasta omal käel Eestile reklaami teinud, kuulutades, et üle poole meie riigist on metsaga kaetud. «Viimastel aastatel on kliendid hakanud meie väiteid aga kahtluse alla seadma. Veel kümme aastat tagasi olid külastajad hämmingus ja küsisid, kas me ise ikka hoomame, mis meil kõik olemas on. Öeldi, et hoidke seda, sest see võib kiiresti muutuda,» meenutab ta.
Kuna loodusturismiga on seotud paljud ettevõtlusvaldkonnad alates transporditeenuse pakkujatest ja giididest kuni majutusettevõteteni üle Eesti, on Manni hinnangul kahetsusväärne, et loodusturismi pole riiklikul tasandil seni tõsiselt võetud.
«Tegemist on olulise majandusvaldkonnaga, mis puudutab sadu ettevõtjaid ning toob riigikassasse arvestatavat tulu,» räägib ta. Maaturismiettevõtjate ühendusel MTÜ Eesti Maaturism on 285 liiget, kellest 15 on otseselt seotud loodusturismiga, majutust pakub neist ligi 240.
«Kui lisame neile ka majutuskohad teistes linnades peale Tallinna, siis saab ümmarguselt 300 majutuskohta, mis on maaturismiga otseselt seotud,» ütleb Mann. Ta pakub valdkonnas hõivatud töötajate arvuks kuni 3000 inimest ja kogukäibeks minimaalselt 20 miljonit eurot. Seepärast olevat loogiline, et seda valdkonda edaspidi rohkem uuritakse.

Kiiresti arenev sektor

Ka loodusturismi spetsialist ja matkajuht Tarmo Pilving, kes on Eesti Maaülikoolis oma magistritöös säästvat arengut ning ökoturismi süvitsi uurinud, leiab, et vajadus laiapõhjaliste uuringute järele on suur. «Seiklusturism, kuhu alla kuuluvad loodusturism, kanuuretked, linnuvaatlused, matkad ja kõik see, mida me Eestis teeme, on maailma turismiorganisatsiooni hinnangul üks kiiremini kasvavaid valdkondi turisminduses,» räägib Pilving.
2013. aastal tehtud globaalse uuringu järgi saadi seiklusturismi valdkonna kogumahuks maailmas 263 miljardit dollarit. See on poole rohkem kui kruiisiturismil, mis teenis 118 miljardit. Pilvingu sõnul on Eestiski tunda, et nõudlus seiklusturismi järele on suur, aga veel pole osatud seda täiel määral ära kasutada.
«Kui me nüüd oma võimaluse maha mängime, siis ei pruugi teist enam tulla,» nendib ta. Ta meenutab nädalatagust juhtumit, kui korraldas ühele hollandi paarile loodusmatka Lahemaale. Kuna matkajate teele jäi ka üks raielank, tekkis välismaalastel kohe küsimus,  kuidas rahvuspargis niimoodi raiutakse. «Siis peabki seletama, et me ühest küljest kaitseme ja teisest küljest raiume, aga see ei kõla eriti veenvalt,» räägib Pilving.
Üle 15 aasta loodusturiste Eestisse toonud ning mitmesugusid vaatlusretki ja matku korraldanud ettevõtja Bert Rähni leiab samuti, et üks suuri probleeme on metsaraie kaitsealadel. «Ettevõtjana ei hakka ma muus osas kaasa rääkima,» selgitab Rähni. «Aga praegu on selline olukord, et kümnes protsendis rangelt kaitstavatest aladest on suur protsent sooääri, mille vastu majandushuvi nii või teisiti puudub. Ülejäänud 16 protsenti looduskaitsealadest on muutumas majandusvõtete piirangutega majandusmetsadeks.»
Ta ütleb, et juba praegu ollakse sunnitud marsruute ümber tegema ning hoolikalt planeerima, kuhu turiste viia, et neile maastikest ikkagi lubatud looduselamust pakkuda. «Kui olukord niimoodi jätkub, hakkab see meie kui ettevõtjate tegevust otseselt kahjustama.»
Rähni rõhutab, et loodusturismist saadavat tulu on puidutööstuse tuluga keeruline võrrelda. Puidutööstuse ühekordne panus on suurem, turismis aga teenitakse pikemas perspektiivis.

Ettevõtjate avalik pöördumine

Pingestunud olukorra tõttu tegid turismi- ja piirkondliku arendusega tegelevad mittetulundusühingud, sihtasutused ja ettevõtted riigikogu keskkonnakomisjonile ning keskkonnaminister Marko Pomerantsile (IRL) avaliku pöördumise Eesti metsa säästvaks majandamiseks.
«Tänane Eesti metsapoliitika ja metsade majandamise praktika ei arvesta piisavalt turismisektori vajadustega,» seisab pöördumises. «Üha suurenev metsade raiumine on vastuolus Eesti poolt rahvusvaheliselt kujundatud kuvandiga puutumatust loodusest ja kaitstud metsadest. Teoreetiliselt on metsadest kaitse all 26 protsenti, tegelikkuses aga toimuvad rahvusparkides igapäevased raietööd.»
Selline vastuolu mõjuvat halvasti Eesti turismiettevõtetele ning kaudselt kogu Eesti majandusele ja mainele. Pöördumises selgitatakse, et turismisektor on üks Eesti majanduse nurgakividest ning selle panus SKTsse on samas suurusjärgus metsatööstusega. Meid külastavate välisturistide arv kasvab järjepidevalt.
«Mets on väga oluline Eesti turismiväärtus ja turismimajanduslik ressurss,» öeldakse pöördumises. «Paraku ei ole turismisektori esindajaid kaasatud metsade majandamist suunavate otsuste tegemisse.»
Seega tehakse ettepanek hoida kaitsealade metsad looduslikud, arvestada metsanduspoliitika kujundamisel turismi huvidega ja kaasata turismi esindajad Eesti metsanduspoliitikat kujundavatasse institutsioonidesse.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ettevõtjate muret päriselt ei jaga. Ta leiab, et riik on loonud tingimused metsa väärtuste kaitseks ning säästlikuks kasutamiseks. «Loodusturismi valdkond ei ole majanduslikus mõttes küll võrreldav kogu metsasektori muu majandusliku tootlusega, kuid on arenev valdkond,» ütleb Lamp. «Kui loodusturismi ettevõtetel on lisaks senisele veel ideid, kuidas valdkonda arendada, siis on ministeerium kahtlemata valmis neid ka edaspidi kaasama.»

Puudulik kaasamine

Ettevõtjad leiavad aga, et mingist varasemast kaasamisest pole võimalik rääkida. «Minu hinnangul ei olegi turismisektori esindajaid seni metsapoliitika kujundamisse kaasatud,» leiab üks OÜ Viis Aastaaega juhtidest Aivar Ruukel. Metsandusnõukoguse ega metsanduspoliitiliste otsuste juurde pole turismiettevõtjaid tõesti kutsutud.
«Probleem on ilmselt üldisem, sest riik toimib oma tornides,» leiab Ruukel. «Ei osata näha seoseid, näiteks seda, et turism on osa metsamajandusest või et mets on oluline turismiväärtus.»
Ettevõtja hinnangul on looduskaitsealal tehtav hooldusraie vastuolus sealsete väärtuste kaitsmisega. «Ma ei saa sellest aru – rahvuspargi väärtus ongi ju looduslikes metsades, mitte harvendatud ja hooldatud metsades,» selgitab Ruukel. «Loodusturistid hindavad just puutumatut loodust. Niinimetatud hooldatud metsi on kõikjal Euroopas, metsikust aga napib.»
Ka MTÜ Eesti Maaturism leiab, et turismiettevõtete kaasamist võiks olla tunduvalt rohkem. «Loodusturismiettevõtjad oskavad olemasolevat loodusressurssi väärindada metsaressursse säilitades,» selgitab selle tegevjuht Raili Mengel. «Loodusressurss on meie ühine vara ja sellega tuleb majandada heaperemehelikult ja säästlikult. Üleöö rikastumine ei tohiks siinkohal kindlasti eesmärgiks olla.»
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi väliskülastajate uuring ütleb, et umbes 20 protsenti Eestit külastavatest turistidest viibib reisi jooksul looduses. Samas leiab ministeerium Eesti metsa ressursi olevat nii suure, et selle efektiivsem majandamine meie turismi tervikuna ei mõjuta.
«Eestis on ligi veerand metsadest kaitse all ning omakorda kümnendik metsadest range kaitse all, mis on Euroopa mastaabis väga suur arv ning peaks tagama toreda kooseksisteerimise mõlemale majandusharule,» leiab ministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Rasmus Ruuda. «Pealegi säilib ka pärast raiumist metsamaa sihtotstarve ning ka raiesmikud võivad elamust pakkuda. Kui tahta turistile näiteks põtra näidata, siis on raiesmik väga vajalik, sest seal on nende kohtamise tõenäosus keskmisest suurem. Lisaks on põtradel hea noorte puude oksi nosida ja rästikul kännu peal pikutada.»

Raiesmik pole mets

Loodusturismiga tegelevad ettevõtjad jäävad siin eri arvamusele. «Raiesmikke Eestist ei otsita,» räägib Rähni. «Meie seisukohast muutuvad metsad väärtuslikuks umbes samast east, mis puidutöösturitelegi – 70–80-aastastelt. Mida vanem ja looduslikum mets on, seda väärtuslikumaks see muutub.»
Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hinnangul ei maksaks metsade majandamist ja loodusturismi vastandada, sest üks ei sega teist. «Käsitleme puhkevõimaluste pakkumist riigimetsas sotsiaalse väärtusena, samamoodi on sotsiaalseks väärtuseks töökohad, mida mets pakub – nii metsamajandustööde tegijatele kui ka loodusturismi pakkujatele,» selgitab RMK kommunikatsioonijuht Mari-Liis Kitter. «Metsade majandamine ja puhkevõimaluste pakkumine ei vastandu omavahel.»
Samal ajal on turismiettevõtjad tegelikult metsade majandamisest üha rohkem mõjutatud. Linnuvaatlusreise korraldav ettevõtja Bert Rähni ütleb, et liigiline vaesumine annab mõnes piirkonnas, näiteks Läänemaal, juba otseselt tunda. «Kohalikud on meile sealseid raiekavasid tutvustanud ja kui nüüd tõesti selliseks raiumiseks läheb, siis metsaliikide pärast Läänemaale enam minna ei tasu,» räägib ta.
_______________

Turism kui maaelu päästja

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liikme Tanel Talve hinnangul pole erametsaomanikke seniajani maaturismi võimalustega piisavalt kurssi viidud, kuna põhiline tähelepanu on suunatud just raietöödega seotud majandamisvõimalustele.
«Erametsaomanike turismialane koolitamine on täiesti tagaplaanile jäänud,» leiab Talve. «Hea juba, kui keegi mõtleb puidu väärindamise peale, näiteks ehitusse.»
Tema sõnul on turismi arendamisel oluline potentsiaal just maaelu edendamiseks laiemalt. «Meie proovime oma Voose külaseltsiga tegeleda just kohaliku turismiarendusega, et päästa küla sel kombel väljasuremisest,» räägib Talve Kõrvemaa külje all asuva küla väljavaadetest. «Turism pakub ju meeletult kõikvõimalikke teenusevõimalusi: transport, matkakorraldus, majutus, toitlustus ja nõnda edasi. Oleks vaja seda potentsiaali rohkem rakendama hakata.»
SA Erametsakeskus juhatuse liikme Jaanus Auna sõnul on üksjagu entusiastlikke metsaomanikke oma maadele ka õpperadu, lõkke- ja puhkekohti rajanud ning avanud ligipääsu pärandkultuuri objektidele.
«Ettevõtmised on sündinud ühistute ja kohaliku kogukonna koostöös,» selgitab Aun. «Erametsadest võib leida palju väärtuslikku, mis vääriks talletamist ja avastamist. Paljud metsaomanikud sooviksid siin kindlasti kaasa aidata.»
Auna sõnul julgustab Erametsakeskus loodusturismi ettevõtjaid metsaühistutega koostööd tegema. Ka tuletab ta meelde, et ühistute juures tegutsevad kutselised metsanduskonsulendid oskavad nõu anda metsade mitmekülgse kasutamise ehk metsakõrvalkasutuse aluste, sealhulgas jahinduse ja puhkemajanduse asjus.
«Erametsakeskus kavandab metsaühistute juhtidele sel aastal ka eraldi õppepäeva loodusturismi teemadel,» ütleb Aun.

Loodusturismi eelised

  • Puhkus kestab kauem, seega jätab turist riiki rohkem raha.
  • Pikendab turismihooaega, sest mitmeid loodusturismi teenuseid (sh linnuvaatlused) pakutakse sügis- ja kevadhooajal.
  • Annab maapiirkondade elanikele ettevõtlusvõimalusi,
  • Kasutab loodusressursse säästlikult.
  • Väärindab ökoloogilisi ressursse.
  • Aitab kujundada riigi mainet.


Kas siin on seost Kihnuga? On. Kogu Eestiga on seos, mis siis, et Kihnus võimutseb võsa ja metsalaamasid pole. Loodusturism on ikka ja kindlasti väga olulisena. Eriti kui seda saaks arendada. Olgu siis või paatidega merele minekuga või muul moel.

Aga mis saab Eesti metsadest? Kas aitaks see, kui Rasmus Ruuda jt pressiesindajad ning muud ametnikud saata kuuks ajaks metsa? Ja Aivar Ruukel näitaks neile, misasi on mets ja loodusturism? Näitaks ehk mõnda elusat turistigi, kes siin veel käib? PRAEGU veel käib! Metsaärikas läheks kindlasti marru, kui meile ei tehta uut tselluloositehast või kui me järsku otsustaksime säästlikumalt oma metsi majandama hakata. Viimasel ajal on palju räägitud metsad majandamisest ja sobivast raiemahust. Marimetsa rappa metsa maha võtma ei tulda. Kuigi mõnigi soo, Krivasoo vm, võib olla meil uhke metsaga kaetud protsendi hulgas, aga sinna ei saaks ka kõiki turiste ju viia.
Üks bussijuht rääkis mulle toreda loo. Peatuti sellesama Marimetsa raba veeres ja jaapanlased olid vaimus: Vau, banzaiistandus! Hakati uurima, kui palju selles inimesi tööl on! ja mitte kuidagi ei saadud aru, et see on LOODUS! 
Niisamamoodi ei saa paljud ärikad ega ametnikudki aru, mis on loodus. Hiljuti kuulsin, kuidas RB teemalisel avalikul arutelul pigem itsitati looduskaitsjate üle. Põhjendatult? Kui tõmmata paralleele Kihnu looga, siis äkki tõesti? Või kümnete teiste lugudega, kus ametnikud looduskaitsjatega ühte patta pannakse. Aga miks siis looduskaitsjad oma mainet parandada ja nime puhtaks pesta ei taha?

Sellessamas artikli mainis keegi asekantsler, et tema tõsiselt igasugust hädaldamist ei võta. Aga äkki ikka peaks? Tõsi, ühe "lahinguga" selles artiklis ma päris nõus ei ole. Kui rasmus Ruuda rääkis, et raiesmikud on KA head ja et seal saab näidata loodushuvilisele turistile põtra oksi nosimas ning rästikut kännul peesitamas, siis loodusturismi ettevõtja mainis, et turisti raiesmik ei huvita. Võiks küll huvitada. Ka looduse mitmekesisuse koha pealt ikkagi ON ka raiesmikel oma roll. Ja vahel võib tõesti seal mõndagi teistsugust näha. Näiteks ka teistsuguseid liblikaid lendamas. Või hoopis metsmaasikaid leida? Aga selleks on vaja ikka sedasama säästlikku majandamist. Et oksarisu ikka asja ette läheks ja raiesmikule ka MINNA saaks! Aga seda risu, mis kopsakat pappi sisse ei too, nii kergesti metsamees ära ei korista ju!
See kõik ei tähenda kaugeltki aga seda, et meil peaks raiesmikud ja noorendikud VALDAVAD olema.

Artikliski mainitud sedasama, mida minagi tihti maininud - hoidkem, mis meil on, hoidkem nii tervikuna kui vähegi saab. Aga ärikas ei mõista seda ju! Metsamees, hoolitsev metsamees ehk mõistab. Muide, äsja mainis Maire Forsel suhtlusmeedias oma viimase aja kirjutiste valguses, et TEDA EI OLE OLEMAS! 

Kui ma kritiseerin praeguse valitsuse raha ümberjagamispoliitikat, siis:
ma olen rikas
ma pole kunagi elus tegelnud heategevusega
mul puudub empaatia
minu poolest võiksid vaesed nälga surra
ma olen hoolimatu, ülbe ja südametu
ma arvan, et mõnesajaeurone pension on väga ok
ma pooldan korruptsiooni (Tallinna sadama juhtum jm)
ma olen kellegi poolt äraostetud
ma olen reformikate hääletoru

Sest vaadake inimesed - riigimehelikkust ei ole ju päriselt olemas. Ei ole olemas missioonitundega kodanikke, kes päriselt muretsevad Eestimaa tuleviku pärast. Ei ole olemas inimesi, kes täiesti omakasupüüdmatult ja kogu hingest oma maast ja kodanikest hoolivad ja püüavad nende heaks midagi ära teha, et me pikas perspektiivis riigina kestaksime.
Ühesõnaga - mind ei ole olemas, sest sellist inimest ei saa ju ometigi olemas olla



Mairelt on see kui hea luule lausa! Aga sügavmõtteline ja PÄRIS! 
Mind ka ei ole olemas! Ja küllap päris paljusid veel! Aga on väga paljud neid, kes iga asja puhul AGATAVAD. Ka et muidugi peab ju loodust hoidma, AGA....... Ja siis tulebki juttu kiirest raiest, nutsu saamisest, hädaldamine, kuidas kindlasti riik vaesub ja pankrotti läheb. Aga äkki, oleme tulevikus hoopis KÕIGE IHALDUSVÄÄRSEM KOHT, kuhu tahetakse tulla. Sest meil ON MIDAGI, MIDA TEISTEL EI OLE? Äkki meil on mitte Elistvere, vaid Eesti looduspark? Ja meil on kodanikupalk, suurem, kui praegu arvata oskame? Mehed teevad tööd ja naised näitavad oma KODUS, kuidas saab loodusest ära elada, pakkudes head-paremat ja müües teeveeres säästvalt majandades tehtud puitmööblit? Erinevaid võimalusi on ju tohutult! Ega me siis peab neile kärbseseeni pakkuma või ussilakka, ikka midagi eriliselt head! Või hoopis puhast piima ja värsket kala!?


Laiksaare lammimets.


Sedagi artiklit peab aga lugema HOOLEGA ja SÜVENENULT! Empaatia ja hingega! Kui ei suuda sellesse maailma siseneda, siis tasub abi otsida, ehk keegi aitab mõista. See lugu ei ole mingi hädaldamine, vaid täis tõsiseid vihjeid. See, kui turist on pettunud, on äärmiselt ärevusttekitav asi. Sest teatavasti läheb ta koju ja räägib sõpradele ning tuttavatele, et SEAL ei näe seda, mida lubati ja ida oodati! Mida teeb sõber ja tuttav? Tuleb ISE ÜLE VAATAMA? Kahtlane, ülimalt kahtlane! Aga millega me neid siia siis tulevikus meelitame? Tselluloositehast vaatama ja kändude juurimise koolitusega? 

Mõelgem ainuüksi sellele, et 20% meie turiste viibib ka looduses. Ausalt öeldes ma poleks osanud arvatagi, et see % nii suur!  
Aga Marku Lamp - kas te peate kaasamise all silmas Eestile tavapärast käitumist, kus see jutt jääb ikka ja jälle vaid sõnakõlksuks? Aga äkki istuks maha ja kuulaks mida Fred Jüssi räägib? Hakkab ehk peas midagi tosima, nii rähni moodi?


Fred Jüssi kogu pärand peaks olema iga loodusega seotud ametnikul pähe kulunud. kasu on sellest muidugi siis, kui sellest ka aru saadakse! Sageli vist ikkagi ei saada! Näed, ministeerium aga leiab, et meie metsa ressurss on nii suur, et selle effektiivsem majandamine loodusturismi oluliselt ei mõjuta. Kui palju on oluliselt? kas ka mitte peale uue miljardiinvesteeringu ja uue vineeritehase valmimist? Ja kes on see Onu Ministeerium, kes nii leiab?

Ehk peaks tõesti rahvas hakkama metsatükke kokku ostma? Sest rahvas pidavatki ju olema Eesti (riigi)metsa omanik! Aga ometi, kui rahvusparkides aina raiutakse, siis kas rahvas on seda otsustanud?

Ning kui seda metsa ees ei oleks, siis....
 MÜÜA vähest remonti vajavad taluhooned looduskaunis kohas Lõuna-Eestis...?
 Foto: Ain Piir
 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar