neljapäev, 2. veebruar 2017

Narri metsa üks kord, narrib mets sind üheksa korda!


Igati väärt artikkel Maalehes. Lisaks muule väärtusele lisaks on sellel veel üks - lugege hoolega! Ja kas näete siin metsameest või ka loodusemeest?


Hommikul rongis lugesin seda artiklit. Ei olnud mul nõudmist, et rong sõidaks 240 km/ tunnis, sest siis ma poleks töölegi saanud, seepärast oli ka kuni 120 km/h sõitev rong piisav. Et nautida head võimalust lehelugemiseks. Päeval aga, kui tegin oma tööd 1,5-kordselt (Palka 1,5-kordset oleks naiivne loota), siis jääb vahepeal kohvipausi ja lõuna ajal mõelda ka muule. Mõtlesin ka sellele, et Maalehes oli ka intervjuu Urmas Suklesega. Palju juttu Haapsalu üritustest ja tulevikust. Argo Ideon ei huvitunud aga raudteeteemast selle sees üldse... Oli ka hea lugu Sulev Ollilt.
 http://digileht.maaleht.delfi.ee/arvamus/tagurpidi-maailm?id=77078022
Kirjutati ka Pärnu maantee 2+1 ehitamisest. Päris hea, vähemalt ei rõhuta enam 2+2 peale. Mõelgem hoolega, sellegi tee ehitamise tähtaega plaanitakse aastasse 2040+! Seega sellised hiigelprojektid on mahukamad kui me ette oskame kujutada ja isegi laenudega ei suuda me selliseid asju mõne aastaga teha. Seega, päris hulluks minemise aeg peaks olema möödas! Muidugi, sõnagi ei räägitud seal sellest, et ehitada VB+RB. Kadri Simson on lihtsalt nõrk. Äsja ta mainis ka tasuta ühistranspordi laiendamist, nüüd teatab, et läheb veel aega. Kuigi maavanemad valmis....
Aga head veelgi.
http://digileht.maaleht.delfi.ee/maamajandus/kas-milkest-jatab-leedu-toostused-piimata?id=77078714
Oleks ammu aeg hakata koostööd tegema. ja ammu on aeg ka Imaveres jm elu arendada..

Aga läheme nüüd metsa tagasi! Esimese asjana koduteel tulin mõttele muuta selle loo pealkirja. Loodus on minu jaoks ülitähtis ning aus suhtumine sellesse loomulikult ka. Kuigi metsa all oli vanasõnas põlds, siis tulemus on sama. Ei põld egamets, loodus üldse, salli narrimist! Hiljuti arutlesin ühe Erametsaliidu juhatuse liikme ja teistega praeguse kuuma teema - raie - üle. Mul ei ole mitte mingit mõtet kuidagi halvustada (tublisid) metsamehi. Küsimus pole siin ja praegu ju niivõrd selles, kuidas nad metsa majandavad, vaid hoopis suhtumises. Metsade majandamine loomulikult ka huvitav ja laiahaardeline teema ning on selge, et seda peab tegema säästvalt ja keskkonda hoidvalt. Arutelu või siis tegelikult vaidlus käis pigem ikka suhtumise ümber ja mitte ainult minul. Vaid praegu pea igal pool. Ja minu üks "etteheide" on, et metsamehed ei ole loodusemehed!

Mitte etteheitena tegelikult, pean rõhutama. See on hoopis selline suhtumine. Suhtumine loodusesse. Metsamehed suures osas näevad ikkagi raha. Mitte 100%, aga just suures osas! Ja enamasti on igasugused loodusekaitsjate ja metsameeste vaidlused tulised, kuigi enamasti räägitakse ÜKSTEISEST MÖÖDA! Just nimelt, üksteist ei mõisteta! Muide, Eesti Loodus saab varsti 60-aastaseks. vahel aga tundub, et omal ajal lausa kümnetes tuhandetes välja antud ajakiri on olnud "loodusvõõra" inimese jaoks nagu ilukirjandus? Et hoolimata looduseuurijate tohutust vaevast, ei ole ikka väga paljude jaoks miski kohale jõudnud? Sellest, kuidas loodus toimib?
Kui nüüd lugesite KA hoolikalt seda artiklit, siis mis torkas silma?
Minule üpris palju.  Lisan need märkused lõikude vahele, artikkel siis nagu ikka sinisena.
Andres Olesk - loodusemees? Või metsamees?

Graanul Investi kontserni kuuluva OÜ Valga Puu juhatuse liige Andres Olesk on tegelikult hoopis rohkem mures avalikkuses maad võtnud ilmingute pärast, mis väljendavad arusaama, justkui ähvardaks Eestimaa metsi tühjaksraiumine ning metsale hea peremees on see, kes oma metsi ei majanda.
Nii peab Olesk hiljuti 101 kultuuri- ja ühiskonnategelase allkirjaga esitatud petitsiooni metsade arvatava kehva olukorra kohta vastutustundetuks ja ühiskonda lõhestavaks. Enne kui nii olulisele ja ründavale pöördumisele alla kirjutada, oleks tema sõnul mõistlik ennast natukenegi teemaga kurssi viia.

See on nagu Rail Balticu jpt probleemidega. "Vastaste" mõtteid ei mõisteta ja nii tulevadki huulile tühjad süüdistused.  Vahel on sõnad õiged, nagu tüüpiline "tuleks ennast kurssi viia"!, kuid millegipärast just ennast kurssi viida. ja mida aeg edasi, siis selle põhjus tundub olema lihtne - ei osata näha, tunda ega mõista meid ÜMBRITSEVAT!  Fred Jüssi öelnud väga häid mõtteid, üks neist - "üks õpib üle õue minnes rohkem, kui teine läbi linna kõndides" on üks paljudest erilistest. Kas ka läbi metsade minnes õpitakse vähe?
Olesk ütleb siin seda muretsevate inimeste, mida öeldakse ka nende kohta, kes tahaks RB muuta inimlikuks (ja loodusesõbralikumaks). Me pidavat olema vastutustundetud ja ühiskonda lõhestavad. Vähemalt esimese koha pealt on hoopis "süüdistaja" sedasama ISE! Võimalik, et ka teises asjas. RB puhul seda kindlasti. Vastutustundetus on aga asi, mida me omal maal ja oma inimestega ja oma loodusega lubada ei tohi!
Meil on praegu metsa rohkem kui kunagi varem, enne sõda (90 aastat tagasi) oli Eestis metsa 930 000 ha, praegu 2,4 miljonit ha, üldtagavara oli 90 aastat tagasi 108 miljonit tihumeetrit, praegu 475 miljonit, lisaks on metsade keskmine vanus sõjaeelse ajaga tõusnud kaks korda.
Vastupidi, peaksime märksa rohkem ja suuremas mahus oma metsi tulevastele põlvedele uuendama isegi siis, kui me selle eest omanikena raha ei saaks.

Mis meie ühiskonnas nüüd siis toimub, et nii paljud on ühtäkki hakanud metsade olukorra vastu huvi tundma?

See, et huvi tuntakse, on iseenesest hea, see aga, et üks huvigrupp kasutab kultuuritegelasi tööriistana avaliku arvamuse kujundamisel, on väga vale. Usun teaduspõhisesse metsakasvatusse, mille kandjaks on Eestis maaülikool ja põlvest põlve edasi antud teadmised. Selle tulemusel ongi meie metsavarud 100 aastat järjest kasvanud.
Ma arvan, et linnastumine on ka Eestis viinud selleni, et paljud linnainimesed lihtsalt ei saa enam päris täpselt aru, mida ja milleks maal tehakse. Maa ja metsaga toimuvad tegevused on arusaamatud ning tekitavad õudu.

 Ehk on raha viinud hoopis selleni, et ei kuulda enam raiutava puu nuttu? Või ei osata märgata lindude laulu vähenemist? Aga ühes on Oleskil õigus - maa ja metsaga toimuv tekitab õudu küll!

Kui aga metsa kogusest või pindalast rääkida, siis miks võtta ÜLDSE aluseks mingi maht 90 aastat tagasi? Maal on paljudes piirkondades mets võrreldes tolle ajaga katastroofiliselt vähenenud, keegi peab aga ka roheliste kopsude eest hoolitsema? Andres Olesk ei pea? Ehk on hoopis parem, et meil nüüd metsa tunduvalt rohkem? Ja EHK EI OLE SEE PÕHJENDUS HAKATA SEDA AINA ROHKEM JA ROHKEM RAIUMA?
Siit leiab ka teisele tüüpilise metsamehe arusaamale tõestuse - See, et huvi tuntakse, on iseenesest hea, see aga...... - jälle tuleb see AGA! Püütakse justkui näidata, et mõistetakse looduskaitsjate muret, aga tegelikult ei mõisteta! Ja just see on niivõrd tüüpiline, et paneb lausa imestama!

Ning ma tahaks ühte asja väga teada. MILLINE GRUPP SEE ON, KES KASUTAB KULTUURITEGELASI TÖÖRIISTANA?  Seda oleks väga huvitav teada!
Teisest küljest soovitan mina Oleskil mõelda ka looduseuurijatele ja -kaitsjatele, kes lähenevad enamasti asjale KA teaduspõhiselt ning püüavad rohkem mõista seoseid looduses!  Neid seoseid, mida Olesk ei paista kuidagi mõistvat. Ja mida tegelikult me aegade möödudes ka ise alles hakkame rohkem mõistma. Ei teatud ju varem sugugi nii palju loomade-lindude elukeskkonna ega nende territooriumite kohta. Nüüd natuke teame just tänu teadusele, GPS-ile näiteks. Kuidas me siis saks lastaläbimõtlematult raiuda, kui me paljut veel ei tea? Ehk peaksime enne ikka saama VÄGA targaks? sest hiljem, lagedal maal, võib olla lihtsalt hilja! 

Miks ikkagi sellised ilmingud just praegu ja sellisel kujul on maad võtnud?

Võõrdumisega tekib paratamatult usaldamatus ja hirm teadmatuse ees ning seejärel hakataksegi kõiksugu regulatsioone ja piiranguid välja mõtlema. Soome usaldab oma metsaomanikke ning seal puuduvad raiet keelavad regulatsioonid.

Kes ütleb, et Soome talitab õigesti? Nende maa on suurem, mõjud ilmnevad pikema aja jooksul ja seetõttu on "õudu" veel vähe? Kas aga tulevikus arusaamisele  jõudmine ei või neil olla veelgi õudustäratavam? Ehk just meie tajume oma väiksuse tõttu asjade tegelikkus sisu rohkem?

Miks on vaja metsi majandada?

Metsakasvatuse eesmärk on metsade tootlikkuse tõstmine. Vanu puistuid raiudes ja noori rajades saame metsakasvatuslike võtetega seda tootlikkust tõsta.
Meie metsad on suhteliselt eakad ja seetõttu oleks praegu mõistlik raiuda üle juurdekasvu. Seda seni, kuni metsade vanus on saavutanud optimaalse taseme. Metsade keskmise vanuse langetamisega majandusmetsades tõstame oluliselt aastast juurdekasvu, mis on kuni kolm miljonit tihumeetrit aastas.
Mina metsakasvatajana ei poolda üle-reguleeritud seadust, vaid pigem tegevus- ja otsustusvabadust. Me ei kujuta ju ette, et ütleksime põllumeestele, mis kuus nad vilja tohivad lõigata.
Metsamajandus on ühe suurima tööhõivega sektor, ning iga raiutud tihumeeter toob Eesti riigile 70 eurot lisaväärtust ja omanikule 15 eurot tulu. Saan väga hästi aru sellest, et metsa ei saa mõõta ainult rahas ja tihumeetrites. Sellepärast ongi meil metsad jaotatud majandus- ja kaitsemetsadeks.
Mõistma peab aga ka seda, et metsaomanik, kandes seadusega pandud (rahalisi) kohustusi, peab neid kulutusi kusagilt katma. Metsade majandamisel müüdav puit on omanikule peamine tuluallikas.

Saad ikka aru? Saad ka sellest aru, et metsal on väärtus ka turismis, sedakaudu siis majanduses? Ning kas üldse peab olema metsaomanik, kui mureks on (rahalised) kulud? See on ju vaba valik!?
Pean siin lisama, et ehk tõesti on PRAEGU mõttekas raiuda mingi aja üle juurdekasvu? Aga kui kaua? Kas keegi suudab seda põhjendatult öelda? Olesk räägib ka tehnika muretsemisest, mis ilma kindlustundeta (raiemahu olemasolu) on riskantne. Kas praegusest tehnikast ei jätku? On see kõikidel firmadel tõepoolest pidevalt töös? Kui aga raiuda saame vaid lühikest aega üle juurdekasvu, ssi ehk on parem mitte "paisuda" ja jätkata säästvalt? Või on kogu põhjus asja juures selles, et süües kasvab isu ja ikka on vähe ja vähe kasumit? KUI peaks uued suured tehased tulema, siis saabki ju rohkem? Või tahaks VEEL rohkem?

Miks siis nüüd riik metsaseadust justkui leevendab?

Mina usun, et riik usaldab üha rohkem metsa- ja puidusektorit ning maaomanikku ja sellepärast leevendabki seadust. Meil on Euroopa reguleerituim metsaseadus. Ma metsakasvatajana ei poolda ülereguleeritud seadust, vaid pigem tegevus- ja otsustusvabadust. Me ei kujuta ju ette, et keegi ütleb põllumeestele, mis kuus nad vilja tohivad lõigata.

Kas siin pole varjatud vihje? Et kuidas küll julgetakse keelata raiuda SIIS, kui ma tahan?Võib olla olen ikkagi mina rikutud ja näen tonti (ahnust) seal, kus seda ei ole?
Paljud metsaomanikud on võtnud endale vabast tahtest lisakohustusi sertifikaatide näol. Eestis on umbkaudu 1,3 miljonit hektarit metsa kaetud kas PEFC- või FSC-sertifikaadiga, mis on rahvusvaheline tunnustus kestlikule majandamisele. Näiteks vääriselupaikades ei keela seadus otseselt metsamajandamist, aga tööstus on kokku leppinud, et nendest kohtadest raiutud puitu kokku ei osteta.
Ka metsaga seotud kuriteod, röövraied jms on meil viimase paarikümne aastaga sisuliselt kadunud. Seda paljuski tänu sellel alal tegutsevatele kohusetundlikele ja missioonitundega ettevõtetele ning metsaomanikele. Leian, et metsasektor on üks suurema isepuhastusvõimega sektor Eesti majanduses üldse.
Tänapäeval on kogu puidu tarneahel (päritolu ja liikumine) reaalajas ja tagantjärele jälgitav. Reeglite vastu eksijad kutsutakse korrale ja vajadusel rakendatakse müügipiirang. Pahalased on sisuliselt välja juuritud. Jah, kindlasti on ka probleeme, millega tuleb veel tegelda. See on loomulik areng.

Sertifikaadid tähendavad ju ka paremat hinda metsamaterjali eest? Küll aga pole ma kindel, et asi oleks isepuhastuse teel jõudnud selleni, kus oleme. Kui poleks olnud karmimat seadust ja kontrolli, võinuks me metsad tänu metsaröövlitele veelgi lagedamad!?

Kuidas meie metsaomanikest ettevõtted metsi majandavad?

Valdav osa metsaomanikke majandab oma metsa kindlasti tulevikkuvaatavalt. Metsade uuendamine on aasta-aastalt suurenenud ja see on hea trend.
Näiteks OÜ Valga Puu on võtnud eesmärgiks järgida RMK metsamajandamise mudelit, mis tähendab seda, et uuendame okaspuulangid okaspuuga ning püüame okaspuu kasvatamiseks pinda juurde võita lepikute arvelt. Kui RMK sundmetsastab (istutab, külvab) ca 65% uuendusraielankidest, siis meil on see võrreldavas suurusjärgus.
Kas plaaniga rajada Eestisse uus ja moodne tselluloositehas või kavatsusega puitu põletades elektrit toota siiski võib suureneda nn raiesurve?
Ma ei saa hästi aru sellest, kui räägitakse suurenevast raiesurvest. See on ju metsaomaniku otsus, ja kui see surve on, siis omaniku poolt. Praegu survet pole, sest veel kord – meil raiutakse metsi tugevalt alla juurdekasvu.

Kuivõrd peitub oht selles, et Eesti metsad koonduvad välismaist päritolu omanike kätte?

Ega mul head vastust ole. Suurt probleemi ma selles ei näe – küll siis, kui jõudu on, saab nad tagasi osta. Loomulikult mulle meeldiks, et Eestimaa kuuluks kohalikele inimestele ja ettevõtetele. Ning tuleb ka tunnistada, et meie seadusandlus takistab pigem kohalike kui välismaalaste maaostu. Kehtiva seaduse järgi peab metsa omandamiseks olema kolmeaastane metsamajandamise kogemus. Kuidas siis noore mehe või naisena äriga alustada?

Mis on meie looduskaitsekorralduses võib-olla valesti, ajale jalgu jäänud?

Meil on kahjuks kujunenud nii, et looduskaitse ainus nähtav meede on majandamise keelamine. Kõigi liigikaitse tegevuskavade lähtepunktiks on kriitilise riskina märgitud elupaikade hävimine majandamise tagajärjel. Näeme ainsa lahendusena kitsenduste seadmist. See tuleneb minu hinnangul sellest, et meie looduskaitse ei põhine niivõrd teadmistel, kui ennetusel, emotsioonidel ja hirmul. Hirm ja emotsioonid pole kõige mõistlikumad tööriistad.
Enne sõda oli lendorava levik Eestis hulga laialdasem, metsis oli jahilind ning täiesti tavaline meie metsades. Nüüd, kus meil on metsa 240% rohkem ning metsad poole eakamad, räägime elupaikade hävimisest ja killustumisest. Pigem on nende liikide probleemiks kisklus, sellega aga sisuliselt ei tegelda. Ühelt poolt ei saa sellega hakkama hobijahindus ning teine pool on see, et kõik lendoravat ja metsist söövad linnuliigid on omakorda kaitse all.

Ah et metsamehed lähenevad teaduslikult, aga looduskaitsjad ei lähene? Ennetus on targa mehe tunnusmärk! Ja emotsioonid (ka on varasemad vaidlused näidanud, et metsameeste jaoks on emotsioonid justkui midagi halba!) ei ole sugugi pahad, pigem näitavad, et hoolimine toobki emotsioone rohkem esile. Miks siis metsamehed pole SAMA emotsionaalsed? Hoolivad metsast (puidust) aga vähem loodusest? Muide, emotsionaalsemaks muutume ka siis, kui meid ei kuulata. Kas metsamehi ei kuulata? Kuulatakse küll, aga see ei tähenda, et võiks ja peaks elama teiste inimeste elu ja/või keskkonna halvenemise arvelt! Aga karta on, et seegi lause tembeldatakse emotsiooniks ja teiste või millegi arvelt elamise jutt jääb arusaamatuks....

See, et meil justkui kaitstakse kõike, on teatud määral vast tõene küll. Rebasedki ju üks linde-loomi hävitav liik, tema looduslikku regulatsiooni sekkuti marutaudivaktsiiniga. Olen nõus, et pigem peaks keskenduma neile, kellel "raskem". Aga siingi tekivad küsimused. Oleski arvates on 500-600 paari konnakotkaid liiga palju? Aga mis saab siis, kui nende arv mujal väheneb? Kardinaalselt? Allpool ta mainib, et raie pole alati kotkaste puhul välistav tegur. Loomulikult ei saagi arvukust mõjutada vaid üks asi, kuid seoseid on tunduvalt rohkem! Nii ei mõjuta ka lendoravaid ainult raie, vaid muudki tegurid. Ja ometi, igasugune elupaikade tükeldamine pole kindlasti kasuks väga paljudele liikidele!
Maal elavate inimeste arv on vähenenud kriitilise piirini ja kindlasti on üks põhjusi pidev hüsteeria metsade majandamise ümber.
Eesti metsade elurikkus on tekkinud läbi metsade majandamise ning see ei kao kuhugi. Noortest metsadest saavad vanad metsad, ning vastupidi.
Näiteks viimast otsust võtta täiendavalt kaitse alla umbes 20 000 ha laanemetsi võrdleks ma pigem kõrbes liiva kaitsmisega. Asume metsavööndis ning laanemetsad on kõige levinumad meie vööndis. Kaotame sellega töökohad maal, 200 000 tihumeetrit potentsiaalset juurdekasvu aastas ning 50 000 tonni süsinikku jääb sidumata.

Metsaomanik tahaks toimetada üldse ilma looduskaitseta?

Muidugi mitte, aga me peame aru saama, mida kaitseme ning mis oleks mõistlikud sammud. Mulle tundub, et maal elav inimene vajab praegu rohkem tuge kui näiteks mõni kotkaliik. Maal elavate inimeste arv on vähenenud kriitilise piirini, ja kindlasti on üks põhjusi pidev hüsteeria metsade majandamise ümber. Pean seda ka üheks oluliseks põhjuseks, miks inimesed omandist loobuvad. Mingit kindlust tuleviku ja homse päeva osas seoses looduskaitsega pole.
Arutama peaks näiteks, kas on mõistlik viia iga väike-konnakotka pesaga hulk (ca 3,14 ha) omaniku maad majandamisest välja, kui arvukus viimase 30 aastaga on kümnekordistunud, ulatudes 500–600 paarini. Eestis pesitsevatest kalakotkastest on 20% oma pesad rajanud lageraielankidel paiknevate seemnepuude otsa. Raie pole alati ka kotkaste puhul välistav tegur.
Ma tahan öelda seda, et paljud kotkaliigid on meil täiesti tavalised, hästi hakkama saavad liigid ning nad ei vaja lauskaitset.
Olen sellega nõus, et igat tüüpi ja eri vanusega metsi on vaja mitmekesisuse pärast hoida, ning sellega on Eestis kõik hästi. Meil on majandamisest täielikult väljas enam kui 10% metsast, lisaks veel piiranguvööndi metsad, kus majandamine on osaliselt lubatud.

Inimeste arvu vähenemisele maal on palju põhjusi, mingi "pidev hüsteeria (?) metsade majandamise ümber vaevalt nüüd mingi oluline põhjus on. Maal nähakse palju rohkem väärtusi, kui ainult palgist tilkuv raha! ja paljude inimeste jaoks on taevalaotuses tiirlev kotkas midagi erilist. Väga paljud pole kotkast näinudki! ja eriline on see enamasti ka meie külalistele. Turistidele. Kes toovad meile ka raha. Kui palju tooks tulevikus, kui linde-loomi enam (näha) ei oleks? Pakuksime neile saepuru?
Selle artikli puhul ma tahtsin rõhutada ühte olulisimat "puudust" metsameestel - emotsionaalsuse puudumist"! On pigem midagi teiste vastu. "Vastaste" vastu. On see justkui tigedus, vaen, õelus? Kas metsamehed ikka teavad KUI PALJU VAEVA ON NÄHTUD, ET MEIL KOTKAID OLEKS NII PALJU? Kas teatakse, et Ilmar  Tammur ja Urmas Sellis tegid omal ajal kooperatiivi "Kotkas"? Sel ajal kui teised müüsid suhkruvatti? Ning eesmärk oli isetu - päästa, mis päästa annab! Tänaseks päevaks on siis kotkad nii tavalised, et võime hakata nende arvu mõjutama teises suunas? Mis saab siis kui seda teemegi ja koos tinahaavlitega toidubaasis ning muuga teeme seda tõhusalt? Nii tõhusalt, et nende arv langeb kiiresti ja kardinaalselt? Kuidas me neile siis metsa ja pesapuud tagasi toome?

Kuidas õigupoolest nende metsaomanikele helistamistega ja andmebaaside arvatava lekkega on?

Ütlen ausalt – ei tea. Valga Puul ei ole keelatud andmebaasi, kuigi ka meie helistame oma naabritele. Põhjuseks on see, et metsade sertifitseerimisega oleme endale võtnud kohustuse naabreid informeerida oma tegevustest metsas. Meie kasutame avalikke ja ametlikke infokanaleid.

Mida soovitada neile maa- ja metsaomanikele, kel mõttes kas maad või raieõigust müüa?

Mina soovitan pöörduda piirkonna suurimate ja tublimate maaomanike poole ning alati tasuks pakkuda ka naabrile, kui müügisoov kindel. Igal juhul väldiks ma anonüümseid vahendajaid, kes vastavalt vajadusele kas ostjana või siis müüjana metsa takseerandmetega manipuleerivad ja omanikke hullutavad.
Lõpuks jõuab kinnistu ikka tegeliku ostja ja majandaja kätte, müüja saab aga tunduvalt vähem raha, kui otse müües.

Mida arvata uue tselluloositööstuse rajamisest Eestisse?

See on metsaomanikele ja Eesti riigile väga hea uudis. Igal juhul on mõistlik anda paberipuule kohapeal lisaväärtus versus ümarana eksportimine või põletamine.

Kas puidu põletamine elektri tootmiseks Narvas tuleb?

Kaootilisele puidupõletamisele Narvas on vastu nii metsamajandamisega tegelevad ettevõtted kui ka puidutööstus. Ennekõike ennustamatuse tõttu. Kui tekitame Narvas olukorra, kus aastaseks vajaduseks oleks null kuni viis miljonit tihumeetrit puitu, kaotame investeeringud sektorisse kogu Eestis ning läbi selle kaotavad metsaomanikud puidu hinnas. Kui on nõudlus puidu järele, pole tehnikat ülestöötamiseks või on teenuse hind väga kallis. Ja kui nõudlus kaob, kaob ka puidu hind.
Ainuüksi ühe miljoni tihumeetri metsast välja toomiseks on tarvis lisaks 30 masinakomplekti ja 200 koolitatud metsameest. Keegi pole lühiajaliselt valmis nii suurt investeeringut tegema. Metsavarumisfirmale ja metsaomanikule on kõige olulisem stabiilne tarbija. Narva jaamad väljapakutud mudeliga seda kindlasti ei ole.

Kas puidugraanulite piiri taha müümine on õigustatud?

Ekspordile suunatud tööstus on igal juhul mõistlik. Suures osas tänu pelletitööstusele on metsatööstus jäätmevaba.

Kas ja mil moel üldse on väikemetsaomanikul võimalik ennast metsa majandamisest ära elatada?

Kui vanasti oli nn paari-kolme hobuse talul poolsada hektarit metsa ja sellest oma vajadusteks piisas, siis tänapäeval peaks seda olema 300–500 hektarit. Sellisel juhul tagaks juurdekasv perele äraelamise ja metsale investeeringud.

Metsatööstus jäätmevaba? Miks siis hädaldatakse, et jäätmete metsast väljatoomine ei tasu ennast ära?

Heakene küll. Lugesin seda artiklit muide kolm korda. Ja tahaksin küsida, kas metsamees ühe korragi rääkis linnulaulu imelisusest, metsisemängu erilisusest, lindude talvisest toitmisest, mingist armasast kogemusest metsas? Millestki, mis on palsam hingele? Mina ei leidnud. Pole hinge? Või olen mina ja väga paljud loodushuvilised liiga hingelised ja ülitundlikud?
Vaatame, mida teised kommenteerivad?
Riik peaks keskkonnaorganisatsioone sellesse protsessi kaasama, aga tegelikkuses surutakse neid seadusloomest kõikvõimalike taktikate abil üha kaugemale.
Juba 2011. aastal kritiseeris Riigikontroll nii raiemahtude suurendamise plaani kui ka raiet lubavate tingimuste lõdvendamist, leides, et metsade juurdekasv on ülehinnatud ega põhine riikliku metsainventuuri andmetel. Selle kohaselt on kasvava metsa tagavara pidevalt vähenenud. Nüüd ütlevad puidutöösturid, et raiutakse ikka liiga vähe.
Pärast seda, kui keskkonnaühendused eelmisel aastal algatasid liikumise Eesti metsade kaitseks; kui ilmus kultuuritegelaste pöördumine ja kui toimus protestimiiting, selgub korraga, et pea kõigil on metsast oma valus lugu rääkida.
Lageraielangid vaatavad ju kõikjalt vastu. Linde ja loomi jääb üha vähemaks. Samal ajal aga teatab RMK, et tellib järgmiseks viieks aastaks 46 miljoni euro eest lageraieid.
Kuigi seadusemuudatuses rõhutatakse tarvidust metsade uuendamise, kasvatamise ja kasutamise järele, ei toonitata kusagil kohaliku metsakeskkonna tervikliku säilimise vajadust. Ainus säästev otsus on vääriselupaikade kaitse tõhustamine, kuid proportsionaalselt pole see võrreldav teiste, metsa röövellikku raiumist soodustavate seadusemuudatustega.
Tegelikkuses on keskkonnahoidliku ja tulevikku vaatava kodanikkonna huvid kuulutatud õigustühiseks.
Selles kuvandiloomes on tugevalt propagandasõja hõngu kogu “tõejärgse” perioodi arsenali ulatuses.
Tegelikult pole metsa pruukijate leer sugugi ühtne. Siin on nii tugeva keskkonnateadlikkusega omanikke, kes majandavadki omanikutndega, kui ka puhtalt äriliste huvidega inimesi-organisatsioone. Sama moodi on keskkonnakaitsjate hulgas nii romantilisi aktiviste, kui keskkonaküsimustes vägagi kodus teadlasi.
Rindejoon jookseb hoopis mujal ning tegu on väärtuskonflikidel põhineva kultuuride kokkupõrkega.
Ühel pool on looduse ja eluviisi vastastikkust lõimumist väärtustavad inimesed, kelle eesmärgiks on traditsioonilise kultuuri järjepidevus ja elusus. Nende vajadus on muuhulgas ka “saastavaba” elukeskkonna edasipärandamine järglastele. Selle pinnalt võitlevad nad säästliku elukorralduse avaldumise eest inimeste tegudes ja tegude tagajärgedes.
Teisel pool on inimesed, kelle väärtusaluseks on kasum. Kasum on seda suurem, mida väiksemad tootmiskulud. Massiivse harvesteriga lageraie on loomulikult kasumlikum, kui teised meetodid. Samuti ei kuulu selle väärtussüsteemi põhisesse maailmapilti keskkonasäästlikkus. Mets on lihtsalt rikkuse kättesaamise vahend.
Ja nii need kaks leeri elavad erinevates reaalsustes ning dialoogi ei saagi tekkida. Sest oleme ausad – metsatöösturid väga ei kuula “elustiiliomanike” arvamust ka.

Kuidas tundus? Linda-Mari Väli rääkis valust! Anzori Barkalaja väärtushinnagutest! Emotsioonid? Eelkõige murest. Tulevikku vaatamisest ilma rahakotita istumise all.

Ja ei jäägi midagi muud üle, kui hoopiski karmistada seadusi ja piiranguid. Sest raha ei mõista väärtusi.....

Kahju kui Eestimaast saab lage maa! Lage puudest ja inimestest, lindudest ja loomadest, kohinast ja mühinast......

Andres Olesk ja teised tublid metsamehed? Miks loodusturismiga tegelejad justkui võiksid sissetulekutes kaotada, metsamehed aga mitte?

 https://m.postimees.ee/section/676/3996177

****************************************************

3. 02.

Pomerants: Raielangid pole küll loodusturismiettevõtjate suurim probleem!
Suurim kindlasti mitte. Demagoogilised ministrid põhjustavad hoopis rohkem probleeme, seda küll.

http://vikerraadio.err.ee/v/vikerhommik/rubriigid/vikerhommikintervjuud/saated/dd5209a1-c612-4d0e-b7bd-a84d973115ef/intervjuud-735-marko-pomerants-loodusturism-ja-metsandus

Paras demagoogia on Pomerantsi jutt küll. Mainin, et kord ta kirjutas, et tema arvates pole Haapsalu raudteel mõtet. küsisin, kas süvenes, aga ei olnud süvenenud, selle jaoks pidid olema siis teised. MIS SA POMERANTS SIIS KARJUD TEEMAL, MILLEST SA EI JAGA? Süüdistad teisi karjumises, aga miks Sa siis ei kutsu aruteludele? Miks kutsud bürokraatidest ametnikke või "spestialiste"? Muide, raudtee on ka suuresti keskkonnasäästlik transpordiviis, aga... KESKKONNAMINISTER EI VSUVATSE SÜVENEDA?

Marko Pomerants,  KAS OLED MIND TOLLES KÜSIMUSES KUTSUNUD?
Siit soovitus: enne kui KARJUD, veendu, et on kuulajaid. Ja veel enne karjumist, süvene teemasse. Ära püüdle parimate demagoogide hulka!

Sest jutt, et MAAILMAMEISTER METSALANGETAMISES ARVAB, ET KÕIK ON KORRAS, EI TÄHENDA, ET KÕIK ON KORRAS. Tema on langetaja, mitte hoidja! Nii et head loodusturismiharrastajad, minge Andres Oleski metsa! Kui Pomerants kaasas, ärge siis tema peale karjuge! Enda tühjaks karjumine metsas vahest lubatud, aga see ehmatab loomi-linde ja keskkonnaministrit!

*****************************************************

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar