kolmapäev, 12. aprill 2017

Mida suurem metsaomanik, seda vähem looduseinimene?


Põld annab tulu ja mets annab tulu. Mõlema puhul on selge, et äärmusesse kaldumine oleks hukutav, ei tohiks olla metsa ega ka põldu "liiga palju".
Nii on aga äärmuses ka meie metsateema. Metsaärimehed näevad enamasti metsas ainult raha ja suurte raiete vastastes vaid tüütuid sääsepirina tekitajaid ning mõttetuid emotsionaalseid inimesi? Raievastased omakorda (äärmuses) vaid kellegi ükskõiksust ja hoolimatust? Tegelikult on tõde kusil keskel. Me ei saa eeldada, et metsa raiutaks vaid NATUKE. Sest elu vajab elamist ja puit on nii soojaallikaks kui ka tarbeesemeteks. Aga ometi ei saa me ka lubada endale liiga suurt raiet, hoolimata sellest, et mõnekümne aastaga on justkui metsa pindla tugevalt suurenenud. Ja mis siis kui on? kas meil on siis juba metsa liiga palju?

Metsa õppeleht (?) "Sinu Mets" on mul ees. Väljaandja SA Erametsakeskus. Et mulle loodus meeldib, siis muidugi hakkasin seda kohe lugema. Üks esimesi lugusid oli OÜ Karo Mets juhatuse liikmelt Runo Ruubel`ilt "Kõik eeldused olla õnnelik". Väga intrigeeriv pealkiri! Milles see õnn siis seisneb? Võimaluses käia srrtes metsades? Või rahas? Võib eeldada muidugi, et see lugu on samasse auku, nagu metsameeste lood ikka?

Ruubel kirjutab selles, et meil on 4 sorti metsaomanikke, väikeomanikest RMK-ni. Nii see on. Kas meie metsadel on head omanikud? Ruubeli arvates on. Ma eeldan ka, et on. Milline on hea omanik, on aga päris lai mõiste. Kas hea on omanik siis, kui ta raiub, istutab, hooldab ja jälle raiub? Võimalik! Kas hea omanik on see, kes märkab ka putukat ja teisi inimesi? Kindlasti on. Aga Ruubel seda masti mees ei tundu olevat! Korra ta küll mainib "erilist sidet", mis võib (väike)metsaomanikul tekkida. Suuromanikul ei teki siis? sageli tundub küll, kui selliseid kirjutisi lugeda.
Asi läheb aga väga põnevaks! Ruubeli kirjatüki ühe lõigu alapealkiri on "Arusaamatu avalik huvi"! Mis jääb siis metsaärikale arusaamatuks? Tema arvates on suureks probleemiks, et "metsaomaniku õigus omi metsi vallata, kasutada ja käsutada kipub uppuma piirangutekoorma alla"!  Esmatähtis olevat riigi, riigiametniku jaoks väidetavalt ARUSAAMATU avalik huvi! Tsiteerin: "Kaitsepiiranguid seatakse ilma sotsiaalmajandusliku hinnanguta, omaniku huve arvestamata ja kompenseerimsimehhanismideta, justkui oleks tegu üldrahvaliku omandiga". Olen nõus, et kohati võimutseb bürokraatia, isegi keskkonnaametnikud ja looduskaitsjad käituvad vahel liiga bürokraatlikult ja ehk viimased lausa egoistlikult. Aga seda vaid VAHEL! Sellest peab üle saama ja rohkem peab arvestama kõigi osapoolte huvidega. Ka selle "arusaamatu avaliku huvi" osapoolega. Aga selle poolega Ruubel ei taha vist kohe ÜLDSE arvestada? Eramets tõepoolest ei ole  üldrahvalik omand. Kuid sisuliselt MAA, millel mets kasvab, ongi KOGU RAHVA OMA! Sest sellel toimuv mõjutab kogu riiki ja rahvast, meie kõigi keskkonda! Looduse HUVI ei pea Ruubel aga millekski?

Minule avalikkuse huvi küll arusaamatu ei ole. Teades mõnevõrra, kui oluline on TEGELIKKUSES LOODUSE MITMEKESISUS, on minu huvi lähtuv suures osas just sellest. Ning teades, et selle kahjustamine võib hukule kaugeimas perspektiivis määrata kogu inimkonna, on huvi veelgi enam põhjendatud. Liik liigi järel loodusest kadumas tekitab lumepalliefekti ja lõpuks on jäänud mingi üksluisus, mis ei lase isegi põllult enam saaki saada. Toitu. Mis kasu on siis rahast? Tsiteerin: ".... Väga sagedased on näited, kus selliste piirangute ainuke tulemus on metsakoosluse hävimine, või olulisel määral kahjustumine, piirangu tulemusen on kaitstav loom, lind, putukas või taim ka haihtunud"!
Teatud määral on tal õigus. Kuid autori ÜHEKÜLGSE JA PUUDULIKU ARUSAAMA teeb ülihästi selgeks teine äärmus. Asendage selles lõigus sõna "piirangud" sõnadega "piiranguteta vabadus" ja tulemus on täpselt sama!!!!

Muidugi laskub Ruubel juba magedale tasemele, väites et ""Tänapäevale on iseloomulik, et äsja Laulukarusellist tulnu tüdrukukese või rahvale tuntud "näosaate on" emotsioonikas mõtteavaldus kaalub avalikus ruumis "Metsajürkade" õpitud ja aastakümnetega omanadtud tarkused, mida saadab aastasadade pikkune metsanduslik kogemus ja teadustöö....". Ah et emotsioonid on siis lubamatud? Tuleb minna ikka emotsioonitult, saag ja kirves käes, metsa?

Kõigele lisaks ütleb Ruubel ühe väha huvitava lause:
"ERIALAFANAATIKUTE TAOTLUSED PIIRANGUID KEHTESTADA ON SEOTUD NENDE FINANTSHUVIGA FONDISEST ENESE ÜLALPIDAMISEKS RAHA TAOTLEDA...."
Nojah, eks ole ka selliseid inimesi! Kui ma aga olen koos olnud looduseuurijate ja -kaitsjatega, ornitoloogide ja teistega, siis tunnistan ausalt, mõnedki neis elavadki selle alaga tegelemisel, "fondiest" saadud sissetulekust. Palgast, mida saadakse looduse kaitsmise, uurimise, tutvustamise eest. kas see on ebanormaalne? Kindlasti mitte, töö nagu iga teinegi. Aga ÜHTE asja olen ma eriti tähele pannud - need inimesed valdavas enamuses on emotsionaalsed, kui räägivad LOODUSEST. Mitte rahast, see teema tuleb harva jutuks. Põhiteemad on hoopis uus avastus, põnevad kohtumised, looduse emotsioonide tunnetamine. Asjad, millest Ruubel vist mitte midagi ei tea. Vähemalt lahmimise ja süüdistamise järgi jääb väga tugevalt selline mulje. 

Lageraie teemalgi tuleb juttu. No ei saavat Eestis mets otsa! no muidugi täielikult ei saa! Ega me pole Taani 300 aastat tagasi ju! Mõni metsatukk Krivasoo taga ikka alles jääb!


Lugu värskes Eesti Looduses. Kui metsamaast on paarikümne aastase aktiivse raie järel alles alla 50% küpsevat metsa, siis kui palju jõutakse raiuda järgmise 20 aasta jooksul, eriti kui soovitakse raiemahtu veel kasvatada? Kas keskealised metsad TÄIES ULATUSES on 20 aasta pärast raieküpsed? Siis metsa justkui oleks!? Aga järgmise etapina, ikka 20 aasta pärast, hakatakse silma viskama juba noorendikele? Alaealistele? Siis vähendatakse kuusikute raieküpsust 40-aastani?


Vahelduseks ütlen, et ühes asjas olen Ruubeliga ühel nõul.Raiesmikkudel on oma võlu! On parem võimalus loomi näha, ka linde. Saab ka maasikaid ja vaarikaid. Sellest meil ei räägitavat, vaid ikka sellest, kui kole on pärast lageraiet. On kole. Sageli hoolimatu suhtumise, risu metsa jätmise ja suurte roobaste pärast. Aga kui mõnekümne aasta pärast on meil VALDAVAS ENAMUSES  vaid noorendikud, kus on siis maasikad ja vaarikad? Kus on metsloomad? Putukad, linnud?

Muidugi jõuab Ruubel järelduseni: IGAL JUHUL VÕIKS ROHKEM RAIUDA!

 Ja metsateemal võtvat sõna, emotsionaalselt, lugupeetud kultuuritegelased, õpetajad, arstid....kes samas kurdavad oma valdkonna larahastamist. Ometi maksis Karo Mets sadu tuhandeid eurosid makse. See ongi tubli tegu! Kas aga makse võiks maksta ka loodusturismiga tegelejad? Et õpetajad, arstid, kultuuritegelased ja METSAMEHED saaks puhata? koguda metsast positiivseid EMOTSIOONE. Kuidas saavad aga nemad makse maksta, kui loodus on muutunud üksluiseks? Kas viime oma turistid vaid NOORENDIKESSE?

Ei, me vajame kõike ja mõõdukalt! Mitte mingil juhul ei tohi anda piiramatut vabadust metsaärikatele! Sest siis pole peale kadunud loomade, lindue, taimede, seente enam ka METSA!!!

Kas tõesti on nii, et mida rohkem hektareid on sul metsa, seda vähem on sinus looduseinimest? Tundub küll.. Kui loed metsaärimeeste kirjutisi. Lugege ise ja tundke, kui olete suutelised eristama raha emotsioonidest, ilust ja naudingust!

Kuid viimase lõiguga olen taas nõus. Jah, Eesti nokkija võiks olla kiired ja TARGAD otsused, konsensus, mitte konflikt Kõikjal ja kõiges! Ka metsas. Siis on meil tõepoolest eeldused olla õnnelikud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar