pühapäev, 8. november 2015

.....ja tagasi Läänemaale!


4 tundi Mardilaadal möödus nagu hetk! Vaadata, pildistada, proovida, maitsta, katsuda oli tohutult, loodan, et nii külastajad kui müüjad jäid rahule. Seda enam, et tegu polnud ainult müügiüritusega.
Kui eelmine postitus jäi mul põhimõtteliselt jututa, siis siin pilte postitades tekkis lausa tahtmine heietada. Igasugustest asjadest.Kuigi pildid peaks ütlema rohkem kui tuhat sõna!
Üldse, olen muuhulgas natuke juba oma piltidega rahul Siin neid eile ja täna postitades tundus endale küll, et see, mida tahan öelda ja teistele näidata, tuleb juba natuke hästi välja. Pildistamine on ju hobi ja eelkõige tore, nauditav hobi.
 Aga sõites oli tore tunne, et läänlased, hiidlased ja saarlased, vormsilastest rääkimata, said hea väljundi enda toodete turustamiseks ja reklaamimiseks.



Hilisõhtune liiklus Tallinnas ei sega kulgemist ja nii tundus see sõit väga kiiresti kulgevat. Ikkagi peaaegu ekspress ju! Tegelikult torkas sõidu ajal silma (mõeldes eelnevatele reisidele), et maanteel, erinevalt selle suuna raudteest, on üks pikk "paus". Kui tavaliselt sõites pole pool teed, Laagrist Riisipereni, peaaegu ühtki reisijat ega peatust. Ja tee, mis tahad, siis ma isegi ei näe erilist põhjust rongiliikluse taastumisel näiteks Kuressaarest tulevatel bussidel sõita kaugemale kui Risti. Ehk ainult saabumine Tallinna Bussijaama võiks olla oluline, kui on soov istuda ümber või jõuda Lasnamäele. Esimese asja puhul piisaks sellest, kui bussid alustaks sõitu ka Balti jaamast, läbides järgmisena Ülemistet. Ülemistet kujundada aga vägisi mingiks "peaaegukesklinna keskuseks" pole mõtet. 
Muide, kui täituks plaan ühendada omavahel raudtee ida- ja läänesuund, poleks enam üldse põhjust. Topeltkoosseisuna või vahel ka ümberistumisega kuskil liinil saaks üks koosseis minnagi Balti jaama, teine aga Järvevana-pidi idasuunale. Eriti kui mõelda, et ka Nõmme kandist sõidetakse ju Tartusse ja mujale!



Igatahes Haapsallu sõit läks ruttu. Üldse oli tahtmine seekord lihtsalt puhata ja käia ära ka Omaturul, seega oli Mardilaat tegelikult boonus. Kui uurisin Arvolt, mis reede õhtul Haapsalus põnevat plaanis, selguski, et tema siht hoopis laat. Mullu ju käisin seal ja nii otsustasin seekord Haapsalu kasuks. Aga kukkus ju välja nii, et sain kaks ühes. 
Haapsalus oli õhtu soe ja vaikne, seepärast ei kavatsenudki ma kohe ööbima minna, vaid eesmärgiks oli väike jalutuskäik. Eks igatsus ka hinges! Ja nii ma lihtsalt jalutasingi. 






Kuni jõudsin Talumehe Kõrtsi. Nagunii oli plaanis natuke näksida ja imelikul kombel ka suur isu kohvi järgi! Ja nagu alati, kurta pole millegi üle. Väga hea salat ning väga toredad teenindajad. Üldse on Haapsalus üldiselt äärmiselt head teenindajad ja inimesed üldse. Tõrvatilku mee sisse võib alati leiduda, kuid siin on see tõenäosus küll väga väike. Ehk on põhjuseks, et siinne kant on mingil määral kommertsist rikkumata? Ollakse loomulikumad ja inimlikumad? Aga eks sageli otsitagi ääremaid, kus alles veel midagi arhailist. Olgu siis meie ääremaad meie inimeste jaoks või Eesti paljude jaoks Euroopas. Oleme natuke kui viimane kants, kus loodetakse inimlikku elu! Iseasi, kuidas me seda hoida tahame. Kui mõelda, kuidas fosforiit ja põlevkivi ja mets ja rabad võivad saada meie hukatuseks, selle asemel, et muutuda paradiisiks. On vaid üks Soomaa ja üks Tuhala, üks Piusa ja üks Hiiumaa. Ning me teame väga hästi, et kui miski ära rikkuda, siis selle taastamine on võimatu või vähemalt ülikallis. Olgu siis eeskujuks Nauru oma fosforiidiga või Holland soodega. Nüüd kasvab surve parseldada maha meie fosforiit ja meie turvas. Põlevkivi ju niigi läheb mõttetult kalliks kütuseks. Salajõe reostamisest rääkimata.









Kuigi Haapsalu on romantikapealinn või just siis selle pärast, on see ka ideaalne koht lihtsalt olemiseks. Ideaalsemat linna Eestis selle jaoks ei olegi. Kõige erilisem on see vaikus ja selle tõttu tunned end kui reaalsusest väljaspool. Oma võlu muidugi ka sellistel tänavatel, akendel, puudel. Küünlavalgusest rääkimata. Nii tegingi veel ühe kohvi, Soffas.



Nagu me teame, sulgevad suur osa kohvikutest sügisel oma uksed. Kliente ei ole! Rong tooks neid kindlasti ja mitte vähe. Oluline on hea sõiduplaan ja eks kindlasti kerkib siis ka küsimus sellest, kui hilja õhtul peaks viimane rong tagasi Tallinna minema. Keeruline küsimus. Peale mingeid üritusi tahaks ju ikka koju, Tallinnas ümberistumist loota teistele rongidele vist siiski ei saa. Seda enam, et ka see öisele rongile tõttaja võib tahta sõita Paliverre, Ristile, Keilasse, seega väga vähe peatusi teha ka ei saa. Tänapäeval väljub isegi Tallinnast Riisiperre rong enne kella 21! Ürituste lõpp on aga oluline. Enamus lõpebki kl 21 paiku, seega peaks viimane väljumine olema u 21.30? Aga....kui hästi sõita, jõuab nii Tallinna alles enne kella 23-e! Muidugi, suvel ehk võiks olla ka hilistele tõttajatele rongid sel ajal Raplasse ja Tartusse?
Muidugi, kõik ei lähegi peale üritusi rongile. Seega ei teki isegi muret, et Haapsalus majutuskohad kliente juurde ei saaks. sest ära minna pole siit sugugi kerge, pigem tahaks ikka ja jälle jääda.... 














Hommik tervitas natuke sombuse ilmaga, see aga ei vähendanud mingilgi moel jalutamiskihku. Öösel vaatasin veel pikemalt telekatki. Õnneks pole sel ajal enam uudiseid, sest viimasel ajal püüan kohati neid lausa vältida. Miks Eestist nii väga ära minnakse? Kas ainult selleks, et otsida priskemat pala? Mitte ainult. Viimase aja tormakad muutused mõjutavad inimesi vägagi erineval moel. Suhtumine oma riigi poolt on üleolev. Teerulliga sõitmine kätkeb endas väga paljut, mitte ainult paljude jaoks mitteelamisväärse palga mõju!. Kui vaadata ümberringi ja mõelda, kuidas alkotootjad on kisa taevani tõstmas, sest nad võib olla ei saa enam varsti oma kaupa reklaamida või kuidas meil ollakse valmis raha kulutama mõttetusteks, peaasi, et oma inimesed seda ei saaks. Nendesamade inimeste raha tegelikult ju!? 
Meie oma pereinimesed ei saagi lubada endale sageli käia nii palju üritustel, väljas söömas, puhkamas, samal ajal kui teoreetiliselt pagulaspere saaks kulutada kuus elamise peale lausa kuni 2000 eurot! Kusjuures ma üldse ei pea valeks inimesi aidata, vastupidi, aitamine on ülioluline! Iseasi aga see, kuidas seda teha!
 Visata aga lausa sadu miljoneid Estonian Airi säilitamiseks, kas see ikka on õige? Ma pole ju lennuühenduste vastu, liikumisvõimalusi ongi vaja! Kuid miks me ei taha endale tunnistada, et meie asukoht ei ole enam see, mis kunagi? Miks ei taha mõista, et Riia ja Helsingi on olulisemad ja püüda hoopis muuta ühendus nendega veelgi paremaks? Küllap lendaks ka Air Baltic heameelega Tallinnast Helsingisse (eriti kui me toetaks hoopis neid). Ja Riia!? Riia on meil käeulatuses, kuid me pole tegelikult proovinudki parandada ühendust selle linnaga. Praegu ei ole isegi korralikku rongiühendust, mis oleks palju vähem kulukas kui Rail Baltica. Nii olemegi (õigemini eliit on, ei tea, kelle huvides) valmis peale raha õhkuloopimise seda nüüd ka matma! Kiirraudteesse, mida meist keegi ei vaja! Ei saa mitte torkimata jätta meie poliitikut Urmas Paeti, kes kogemata välja plähmatas selle tõe. Tõe, et me oleme vähese elanikkonnaga ääremaa! Muidugi ta ei mõtlegi sellele, et see ütlemine räägib otseselt kiirraudtee vastu. Aga räägib. Vastavateemalisele küsimusele ta muidugi ei vastanud.

 Suhtlusmeedia üldse huvitav. Nii kirjutavad seal ka needsamad, kes valmis iga kell maksumaksja raha laristama, ja püüavad haipida ennast, erakonda ja poliitikat. Millegipärast aga ei vasta nad enamasti pööblile, kui neilt midagi küsitakse, või kui, siis hoopis halvustatakse. Muidugi, olen realist ja ei loodagi sellekohasele küsimusele vastust. Ega looda ka seda, et teised poliitikud seda kommenteeriks. Peale üksikute muidugi, tuleb au anda, et leidub ka rahvainimesi, kes ei põlga langeda vahel isegi tulistesse vaidlustesse. Teised aktiveeruvad paremal juhul enne järjekordseid valimisi. Ja ka siis tasub olla ettevaatlik. sest ühegi poliitiku arvamisi ei saa võta puhta kullana. Kullana, mis tagaks ka selle, et erakonnad talitaks natukenegi (oma liikmetegi) paljude heade ideede järgi.



Kui osaleda reaalses elus, mitte pageda lennuki või ülikiirrongi akende taha, kust midagi ei näe, siis võib märgata paljutki. Seda et ääremaa ääremaad kipuvad välja surema ja tegelikkuses ei püütagi midagi teha. Jah, kinnisvarakuulutused jäävad alati. Kodu müüvad need, kes tahavad töökohale lähemale või lähevad Eestist ära. Või loovad pere. Ja paljudel muudel põhjustel. Kuid kinnisvarahinnadki on osa majandusest. Pole siis ime, et kinnisvarafirmadki soovivad Haapsalu raudtee taastamist!
Et ääremaadel ei remonditaks tänavaid saja meetri kaupa või et turule minnes oleks seal müüjaid, on vaja ostjaid-maksumaksjaid. Kus need on? Kaheliitrise kange õlle pealt võivad ju maksud tulla, aga kas seda on piisavalt? Vist on, kui jätkub laristamiseks.  Näh, nüüd tuli meelde, et välisfirmad, keda nii kangesti siia püütakse meelitada, laenavad raha isegi oma emafirmadele! Riik, kus aga nende töötajad elavad, ei saa sageli sellest mitte midagi, sest seadused on tehtud nende röövkapitalistide huvides. Jutt pole ju  sentidest, vaid lausa sadadest miljonitest ja miljarditest (Neste 250 miljonit viie aasta jooksul, Leiburist, pankadest jt rääkimata). Ja meil pole raha? Maksumaksjal tõmmatakse kümme nahka üle kõrvade!? Meil oleks vaja küll reforme, kuid mitte erakondi, kes oma valijatega nii käituvad.
Ah kurat, kisub jälle poliitiliseks...




Ilm sel korral Haapsalus oli kuidagi eriline. Natuke ka tuult, aga ometi oli hea jalutada. Raudteejaamast nägin aga, et head naabrid lätlased ehitavad uut silda üle Jaama oja.Üllatav, et taas omad leiba lauale ei saa?




Sild võimaldaks vist isegi Peetrikesel üle sõita! Tore, et see koht ka korda saab. Fra Mare ja Paralepa rand on kohad, kuhu liigub palju rahvast. Kuhugi siiasamasse peaks aga kerkima ju ka wakepark.Kuigi sellistel meelalahutusatraktsioonidel on ka mõningaid varjukülgi (õigemini kasutajate varjuküljed), siis ometi tundub, et siin see võiks olla. Eks näis!



See hetk meenutas, et Tagalahe juurde marabuud taas ilmunud, krokodilli veel aga pole. Ju ta passib veel siin.....



Ka siin võiks sõita rong. Minu jaoks on mõnevõrra arusaamatu, miks Haapsalus pole tõsist arutelu selle üle, kas rong peaks sõitma Õhtu-Kaldani või mitte. Muidugi mõistan, et kontaktvõrk muudaks mõnevõrra ühe väikese piirkonna vaadet, aga võimalus siin jalutada ja puhast vaadet nautida jääb ju alles!? Sest isegi kui rong siin sõidaks, saaks hea tahtmise juures kergliiklustee teha raudtee kõrvale!? 
 (12. 11. 15. Haapsalu & Läänemaa grupis tekkis sel teemal väike arutelu, aga paraku näitas haapsallaste ükskõiksus ära, mis sellest arvatakse. Minu jaoks jääb siiski veendumus, et see raudteelõik oleks sisult kordades suurem ja olulisem, kui valdav enamus näha oskab!)












Raudteejaamas kohtusin inimesega Moskvast, kes tuli mõneks tunniks Riiast Haapsalut kaema. Läbi Tallinna. ja sellised asjad panevad vägagi mõistma kahte asja. Et transpordiühendused on olulised ja hea mulje on see, mis toob külalise ja kindlasti tema sõbrad-tuttavadki kohale!  Ning mul oli hea meel hiljem bussis uuesti kohtuda ja kuulda, et Haapsalu meeldis.




Peagi jõudsin aga Rannarootsi keskusesse. Seal toimus Omaturg. Peale Mardilaata tundus see muidugi väike. Ometi oli siingi palju ilusat ja huvitavat. Ja taas Läänemaa ettevõtjatel ja muidu tegijatel võimalus pakkuda head-paremat. Minagi ei jätnud asju ostmata. 

(12. 11. 15. Hiljem selgus, et külastajaid käis ikka väga palju! 




Kuigi ma pole martsipanisõber, siiski tunnistan, et need kanepiseemnetega martsipanid oli väga huvitava maitsega. 
Alati võib nuriseda, et väiketootjate tooted on kallid. Ja vahel ehk ongi natuke liiga kallid. Samas mõistan vägagi hästi, kui keeruline on toime tulla, vaeva näha, sõita ringi ja pakkuda parimat. Südamega tehtut!


 Raske on muidugi kommenteerida asju, mida pole proovinud. Tasapisi püüan muidugi. Ehk ka seepi, kuigi üks ostetuist läks Moskva turistile kingiks.
Ehk peakski meie väikeettevõtjad üht-teist oma toodangust andma Läänemaa Turismiinfole, kokkuleppel, et välisturist (või ka meie oma puhkaja), kes külastab seda infopunkti, saaks mingil moel kaasa kingituse? Niisama, läbi loterii (kasvõi 1-eurose hinnaga, turismi toetamise hüvanguks?) või midagi infopunktist ostes!? See oleks ju lihtsalt reklaam!?














Ehteid ma ei ostnud. Seekord vähemalt. Küll aga jaanalinnurasvaseebi. Eks näis, kas oskan tunnetada erilisust. Aga väikegi panus toetamiseks on antud.






 Siit aga sain ülimaitsvaid komme! Mmmmm.....

(12. 11. 15 - praegugi mõtlen....)








Kõike aga proovida ei jõua! Kahjuks. Küll oleks tahtnud pirukaid mekkida jm.  Kuigi õunamahl, mida proovisin, tundus siin olema küll pigem õunamahlajook. Loodan, et eksisin, silt ei tohiks ju valetada.... 
See ei tähenda, et jooki ei võiks pakkuda. Kuid kui on jook, siis seda öelgu ka silt.


No on ju pirukad ahvatlevad?






Ja tagantjärele kahetsen, et ei ostnud prooviks neid hoidiseid. 
Tõepoolest, ühekorraga ei suudakski osta kõike. Nii olekski vaja, et need tooted oleks maksimaalselt hästi kättesaadavad igal ajal ja võimalikult paljudele! Kuhu jääb plahvatuslik talupoodide teke, teeäärsetest müügikohtadest rääkimata? Eelkõige riigil oleks siin väga palju võimalusi panustada ja omalt poolt võimalusi tekitada.
Kui aus olla, siis ma võtaks näiteks üheks aastaks teeremontidega aja maha. Mis sest, et remonti vajavad väga paljud teed. Eriti väiksemad teed. Pole ju kohati seda tehtud mitukümmend aastat! Kuid palju olulisem oleks koostada plaan, märkimaks maha, kuhu teha (teelõikudele, bussi- ja rongipeatustesse, tanklate ja söögikohtade lähedale jm, eelkõige väljaspool asulaid) parklaid aeglustus ja kiirendusradadega, tavasõitjate, rekkade ja autokaravanide peatuskohti, külaturgusid ja -platse jms. Just selle nurga alt vaadates, kus oleks lootust (ja talunike-käsitööliste soove) tekitada multifunktsionaalse otstarbega, möödasõitjate jaoks atraktiivseid teenusepakkumise kohti. Nagu olen varemgi kirjutanud, koos vajalikuga matkajatele, pakendikonteineritega, tualettidega, katusealustega jne. Kui Eesti oleks selliste kohtadega esialgsel tasemel kaetud, oleks eriti väliskülaliste jaoks see midagi erilist! Millest räägitaks kodus ja....selline emotsioon on puhas reklaam!


























Nüüd jõudsin esimest korda ka niikaugele, et proovisin siinse söögikoha ära.





Firmaroog oli tõeliselt hea. Võiks öelda, et liha sulas suus, ning kuigi sinep pole minu jaoks, siis dipikaste polnud mingi tavaline vaid tõeliselt maitsev! Ka teeninduse koha pealt pole midagi nuriseda.









Muidugi see, kui hästi ja tihti ostja saab kätte head, mitte massitoodangut, on äärmiselt oluline. Rannarootsi keskuses oli lett, kus müüdi suitsulihatooteid ja juustu ja mõndagi veel. Kui nii häid asju saab vaid laatadelt, siis on ikkagi jama majas. 
 (12. 11. 15. - ürdijuust oli vägagi hea. Ehk vaid võinuks veidikene soolasem olla, et maitseerisus paremini välja tulnuks).


Ja muidugi on ilusa päeva osaks kohtumised toredate inimestega! Ka selles osas on Haapsalu ja Läänemaa lihtsalt eriline! Seda enam, kui selliseid toredaid kohtumisi ja inimesi on ikka ja jälle!
(Tiiu ja Arvo - aitäh piltide eest mu FB kontole!)



Väga armas oli näha ka seda, et inimeste ei pidanud paljuks tulla müüma-pakkuma kasutatud asju. Seda ei saa võrreldagi lihtsalt kasutatud riiete müügiga. Muidugi olid saadaval lisaks ka kellegi tehtud ilusad ja uued riided.




Ning hea on näha, et käsitöö ei kao kuhugi, vastupidi, osatakse ja viitsitakse isegi rohkem kududa ja vaeva näha!







Bussile minnes (Kastani peatust pole, rongist rääkimata), oli naljakas näha, et Haapsalu pürib ka tanklapealinnaks. Konkurents? Ei, idiootsus hoopiski. Eks me kõik ole lugenud, et kütusefirmad tulevad "vaevu ots-otsaga kokku", heaks näiteks siin Neste väljaveetav 250 miljonit, aga ikkagi ollakse nõus tegema tankla ka siis, kui võimalikust mitu korda vähem kliente seal käib. Sama naljakas oli näha reklaami järgi, et Lukoil ja Statoil ühe ja sama hinnaga müüvad. Ning sama huvitav on sellessamas sotsiaalmeedias näha, kuidas rahalaristajatest poliitikud ei suuda elementaarsetki majanduspõhimõtet mõista. Kui väidad, et see pole konkurents, vaid pläma, siis on taas vastuseks vaikus või vasturünnak. Mind paneb ülitõsiselt üllatuma, et targad inimesed ei saa või ei taha aru saada asjadest. Olgu tegu siis Guido Pärnitsa otse väljaöeldud tõega, et meil on kaubanduspinda elaniku kohta liiga palju või sellega, et alla 800-eurost alampalka ei tohiks olla. Tegeldakse demagoogiaga ja ühelegi tõsisemale küsimusele vastata ei suudeta. Tarkus? Pigem ei. Sageli näiteks väidetakse, et väikeettevõtjad siis läbi ei löö. Aga kas on ikkagi õiglane teha ettevõte lootuses, et sa saadki aastaid maksta "elatusraha", mitte palka? Samas, kui eeldad, et kliendil on maksevõimet? Pealegi, väikeettevõtjatele saab ka maksusoodustusi või muud vajalikku abiks teha.






Selle pildi ma tegin nende jaoks, kes armastavad rääkida, et Läänemaal ei tasu rong ära ja ei ole piisavalt elanikke-sõitjaid. Ja tavaliselt kutsuvad sellised inimesed "tagasi maa peale". Eelkõige tuleks ise olla kahe jalaga maa peal. Arusaam millestki ei tule, kui näed vaid ühte punkti. Ühe inimese või maja ümber on hoopis midagi rohkemat! Ja kuigi nende majade ümber on ka natuke tühermaad, siis äkki tekiks siia maju hoopis juurde? Kui elu läheb paremaks ja inimlikumaks? Mitte ainult siin, nende Uuemõisa majade ümber vaid üldse!?



Bussijuhtide käest aga õpid rohkem nägema teeäärset elu. Praegu on värskelt kuulda shotlase odavbussifirmast ja sellest, et bussile saamiseks pead (taas) hääletama. Mismoodi aga peaks bussijuht nägema pimedal põhjamaal bussipeatuses seisvat inimest? Omamoodi naljakas oli taas FB-s lugeda sellest, et "tänapäeval on kaugtuled nii head", et probleemi polevat. Ahah, tuleb välja, et pooltuledega ei peagi sõitma? Nali naljaks, ka sellised küsimused vajavad lahendusi.


Taeblas söögikoht valmis ja avatud oli isegi kalakiosk.


Mina aga otsustasin minna külastama oma lemmikut. Sellised hiiepuud on tõsiselt müstilised. Neis on rahu ja igavikutunnet. Muidugi, vähetähtis emotsiooni kõrval pole ka võimalus ise annetada midagi, soovides soovide täitumist. Me oleme ju tegelikult vägagi loodusrahvas j ehk olekski õigem leida praeguses segases maailmas oma juured ja sidemed.  Hoida oma usku. Et suurim asi siin ilmas ongi Loodus! Ilma milleta meid ei olekski. Muud usud on pigem välja mõeldud kellegi huvides ja võimu saavutamiseks. Sõdadeni välja on need sageli viinud!
Usk peab inimese aga viima rahuni. Rahuni, mida saabki pakkuda vaid loodus. Isegi seesama puu paitamine ja "puude kallistamine", mida kiputakse halvustama. Hellus ja õrnus on aga kõige olulisemad. Ning loodus just seda on....
Kas me aga oskame tunda ennast looduse osana? Paluküla Hiiemäel pidi maausuline kettagolfiga peaaegu vastu pead saama. Ja tagajärg? Jagelus nende vahel, lisaks looduskaitsjad, kelle arvates peab muutma rada. No püha tamm, kas tõesti ei suuda me sellistes asjades kokku leppida? Kettagolf vast ala, mis just sobibki loodusesse! Ning niitmata niitusid on meil küllaga, et mõnes kohas siiski hoopis niita neid! Sellisest kohast peaks kõik midagi "võitma", mitte püüdma üksteist nokauti lüüa!








Hei, pimedad! Kui kaob inimene, kaob ka elu. Kui kaob rong, kaob elu samamoodi. Ehk vaid aeglasemalt, märkamatumalt. Pimedate jaoks. Kes aga näeb lagunevat vundamenti, peaks mõistma, et elu toob tagasi vaid võimalus liikuda.
Siin tuleb ka meelde, et alles hiljuti taas FB-s tõstatas keegi küsimuse allkirjade kogumisest Haapsalu raudtee vastu, et "päästa Tervisetee"! Tule taevas appi ja anna mõistust! Ma tean, et Tervisetee on väga tore asi. Ometi on see kohati paljude jaoks igav võimalus "kulgeda". Unustada aga ei tohi, et vanast killustikust saab teha ju uue tee, otsida sellele parim trass ja pakkuda rõõmu veelgi rohkem! Aga see ilus, mis siin olemas, ootab rongi. Et lastel oleks siin oma kodu ja rohkem rõõmu. Mulle ikka ja jälle, iga kord, meeldib see koht.






Oh sa poiss, kui head lesta siit sai.....




Ja nüüd bussile..... 

P.S.
Iga Omaturu osaleja võib loomulikult kommentaaridesse endast midagi kirjutada, lisada linke vms.
Tänud!