kolmapäev, 31. mai 2017



Padurohelised metsamajandajad - äärmused ei vii paradiisiaeda.


Eesti mets rünnatakse! Kordan, Eesti metsi rünnatakse! 

Ma pole metsateadlane, küll aga selgelt metsarahva üks liikmetest. Ja looduseinimene. Oleks vist vaja meil tulevikus mitte erakondi, vaid hoopis hoidjaskondi!? Erakond meenutab juba liiga palju era-terminitega seotud asju, kuni egoistliku mõttemalli ja omakasuni välja. Piire on muidugi raske tunnetada ja märgata. Õnneks mitte alati.

Toomas Jüriado (selgelt looduseinimene) küsitles kunagi Eerik Leibakut (selgelt loodusteadlast). 


 Kurvaks tegi pigem meie metsateadlaste suhtumine: nende seas on mujal maailmas tunnustust leidnud tänapäevased põhimõtted väga visad juurduma. Selle asemel, et vanu arusaamu tasahiljukesigi muuta, otsitakse pigem põhjendusi ja ettekäändeid senistele tööviisidele. Näiteks on õpetatud mehed tõsimeeli väitnud, et lageraie põhieesmärk olevatki maastikulise mitmekesisuse tekitamine metsamaal! Loodetavasti mõjutab ehk zooloogia ja botaanika instituudi liitumine põllumajandusülikooliga soodsalt tulevaste metsameeste loodus- ja keskkonnakaitselist haritust. Ei saa ju inimesi süüdistada selles, et 90% ja rohkemgi nende õpinguist rõhus metsa majandamise utilitaarsele poolele. Pisut loodan ka Eesti ja Taani keskkonnaministeeriumide koostööle selgitamaks, milliste metsatüüpide võtmealasid tuleks veel kaitse alla võtta. Paraku tuleb metsameestega praeguseni väidelda teemal, miks neid puutumata metsaalasid ikkagi üldse vaja on...

Kuidas eristada looduseinimesi, maahoidjaid äärmuslastest? See tundub päris lihtne, lihtsalt tunneta, kelle jaoks on olulised kolm asja - maa, rahvas ja tulevik! Tegelikkus on aga palju keerulisem, väga paljud, ka rohelised, räägivad neistsamustest asjadest väga sageli. Ometi ei tekita paljud neist usaldust - liiga äärmuslik tundub väljahüütav olema. Mitte vast nii äärmuslik, kui loomakaitsjatel, viimaste teod ja ütlemised pigem peletavad neis eemale. Aga peletavad eemale inimesi ka rohelised. Miks on EER-i toetus nii madal? Kas selle pärast, et pole usaldust või sellepärast, et paljud inimesed ei oska tunnetada looduse tähtsust? Oma roll on mõlemal.Looduseuurijadki on kurtnud, et tänapäeva noorte hulgast ei paista piisavalt peale tulevat erinevate valdkondade uurijaid. Ometi, näiteks Tallinna Ülikooli üliõpilastel on vedanud, neil on selline õppejõud, nagu Tõnu Ploompuu. Tõsi, olen viimasel ajal kuulnud isegi seda, et teda ei saavat tõsiselt võtta, kuna ta on ennast selgelt määratlenud "erakonnaliselt". Ja see on siis tõsiseltvõetav põhjendus, või? Iga inimene võib püüda midagi päästa, millegi eest seista ka erakonna liikmena. Seda enam, kui ta sisimas on hoopis hoidjaskonnaline. Ja mina usun, et on. 
Ja mis eriti oluline, ta oskab (see artikkel tõestab seda) näha nii ühe kui teise "äärmuse" vajadusi!

http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/koik/eesti-metsad-muutuvad-tasahilju-uhetaolisteks-tselluloosipoldudeks?id=77917612

Artiklis olev kaart on muuseas heaks illustratsiooniks, mis näitab, et kuigi suhteliselt värskeid raieid ei olegi nagu eriti palju, aga need on ju tekkinud viimase 10, maksimum 20 aastaga? Ja kui alluda metsaärikate diktaadile, suurendades raiet (koos raieküpsuse alandamisega), toob see kaasa selle, et "lageda" protsent suureneb veelgi! Seda enam, et mitte kõik see, mis kaardil roheline, ei ole kaugeltki lähedal uue küpsuse saavutamiseni! Aga Tõnu parim ütlus on tsitaat:
"Metsatöötajate võitlus oma töökoha säilitamiseksüleraietega on võitlus enda peatse tasuta vallandamise eest. Iga üleraie hektariga hävitatakse tükike stabiilset kümmekonna aasta  järgset töökohta. Kui metsad muutuvad malelauataoliseks, on jõutud töökohtade likvideerimiseni - senistele metsatööstusvõimsustele pole enam ka peenpalki endises koguses võtta....."

Midagi paremat annab välja mõelda. See meenutab vägagi paljude kalurite ja kalaärimeeste suhtumist, kus seistakse ikka suurema püügi eest ja arusaam loodusest, on puudulik.

Tartumaale planeeritakse uut suurt metsatööstuse ettevõtet. Heakene küll, Kohava ja Polli väidavad, et nad on padurohelised ning tehas vajab vaid seda puitu, mis praegu töötlemata-väärindamata välismaale läheb. Ehk ongi see tõene? Ja ehk ongi ÜKS selline tehas meile vajalik? Sest majandus vajab ettevõtlust, inimesed vajavad palka, riik vajab maksuraha jne. Aga kas me saame seda uskuda? Grupis Eesti Metsa Abiks on väga palju juttu metsa teemal. Ometi, sealgi on sageli tunda äärmusluse hõngu! Vähemalt nii kiputakse süüdistama. Ollakse ju väga emotsionaalsed, räägitakse paljust, aga vahel tundub selle tõttu sisus olema vajakajäämisi ning mina, kes ma pole majandusinimene, ei saa selget arusaama, kui palju me peaks kartma just seda tehast. Seega pean iva leidmiseks püüdma rohkem lugeda nende artikleid ja arvamusi, kes toovad konkreetseid numbreid ja näite. Muidugi on näited ka pildid lageraielankidest, aga need on siiski emotsionaalsed, vaid piksel üldisest pildist. Mis paneb südame valutama, kahtlemata, kuid ei anna siiski suuremat pilti välja. Kuid olulisim selles grupis on hoopis see, et need inimesed (absoluutselt kindlalt valdavas enamuses hoolivad inimesed) vaidlevad "äärmuslastega", ise sellesse kuulumata. Näiteks keskkonnaminister pomerantsiga. Miks see on oluline? Sest kui arvamusliider (jutumärkides või ilma, minister või ajakirjanik või kes iganes) on tõestanud ROHKEM KUI KORRA, et ta ei oska mõista reaalsust, on see inimene tõestanud, et ta ei ole ka loodusehoidja. Ega siis ka rahva, maa ja tuleviku eest seisja! Ja Pomerants on juba minu jaoks 2 korda ämbrisse astunud. Suurde ämbrisse (väiksematest ma ei räägi, nagu näiteks suhtumises päästeameti olukorra halvendamine jm) - RB praeguse variandi toetamine ja asjasse süüvimata ka Haapsalu raudtee mahategemine. 

Aga uus tehas? Jääb see ainsaks?



KELLELE SIIS JÄTKUB METSA? PEENPALKI JA RAIEKÜPSET METSA?
Ning siin selgubki, et grupp Eesti Metsa Abiks võib olla emotsionaalsete inimeste kogum, kuid nad ei ole taas VASTASED, vaid seisavad hoopis millegi EEST! Maa, rahva ja tuleviku eest! Emotsionaalsus tulebki hoolimisest ja kui see ei ületa teatud piire (nagu sageli loomakaitsjate puhul juhtub), ongi see tõendus, et tegu pole hoolimatute ja pragmaatiliste hämajatega! Vaid hoopis inimestega, kes näevad ja ei pigista kinni silmi ega pane kinni suud, kui meie oma maa, rahvas ja tulevik on hädaohus!

Metsalehes oli ka lugu Toomas Freylt. Mida tasub samuti kindlasti lugeda, piisavalt konkreetne ja selge. Või temalgi midagi "viga" nagu kipuvad arvama metsamajandajad?


Nii et ei ole sugugi nii nagu püüavad ennast sinisilmsetena näidata kohavad ja pollid! Hoopis on salapära, varjamine, keerutamine ja otsene valetamine. Sest mis muud on see, millest kirjutab Rainer Kuuba, kui just valetamine? Valetamine kellegi huvides, et magusa tüki saaks kõik äärmuslased!?


Mis puutub majandatavatesse kuusikutesse, siis on olukord märksa hullem ja seda mitmes mõttes. Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad pidevalt majandatavatest metsadest ning selle kohta on avaldatud andmeid ka kõigis SMI aruannetes, kuid majandatavate metsade andmete hulka on arvatud ka kaitsealade piiranguvööndite metsad, kus lageraiet enamasti teha ei saa.
Teisisõnu, kui on vaja kiita Eesti looduskaitset, siis on kaitsealade piiranguvööndite metsad (mida on umbes pool kaitsealustest metsadest) keskkonnaministeeriumi ametnike sõnul looduskaitse all ja avalikkus ei pea muretsema, et raiumine metsaloodusele liiga teeks.
Kuid raietest rääkides on kaitsealade piiranguvööndite metsad korraga arvatud kaitse alt välja ehk majandatavaks ja need sobivad suure raiemahu õigustamiseks väga hästi, sest niimoodi saab näidata majandatavate metsade suurt vanade puistute osakaalu. Kui suur osa vanadest puistutest asub väljaspool kaitsealasid, seda ei ole keskkonnaministeerium avaldanud juba aastakümneid. Põhjuseks saab olla ainult soov avalikkust eksitada ja suurt raiemahtu õigustada.

Kuid mis puudutab majandatavaid kuusikuid, selgub SMI eri aastate andmete võrdlemisel, et kui rangelt kaitstavaid ehk kaitsealade sihtkaitsevööndite metsi mitte arvestada, siis üle 80 aasta vanuste majandatavate kuusikute pindala on viimase kümne aastaga vähenenud koguni 25 protsenti.
Võib ju väita, et kuna sellised kuusikud on raieküpsed, tulebki need maha raiuda ja uuendada. Nagu varem öeldud, osa neist vanadest kuusikutest kasvab tegelikult kaitsealade piiranguvööndites, kus puistutel on teised funktsioonid kui tavalistel tulundusmetsadel, kuid avalikes andmetes näidatakse neid koos.
Kui räägiksime ainult väljaspool kaitstavaid alasid olevatest metsadest ehk tulundusmetsadest, siis oleks olukord veel hullem, aga kui palju hullem, seda me avalikest andmetest teada ei saa. Kuid ka koos kaitsealade piiranguvöönditega on vanade kuusikute pindala vähenemine kümne aastaga 25 protsenti ikka väga suur metsamajanduse mõju suhteliselt lühikese aja jooksul. On loogiline, et vanade puistute osakaalu vähenemisest ja nooremate puistute osakaalu suurenemisest tingituna suureneb ka metsade jooksev juurdekasv.

No kuulge! Kas ma tõesti peaks usaldama siin keskkonnaministrit, kes varjab ja keerutab? Oma allasutuse näol? Näidates asju nii nagu VAJA. Mitte päriselt nagu vaja, vaid nagu vaja oma maa (ja metsa) tapmiseks. Koos kõige juurdekuuluvaga!

Küsimusi tekitab viimaste aastate keskkonnaministrite käitumine, sest ei saa aru, kas nad osalevad samuti avalikkuse teadlikus eksitamises või on ise ametnike poolt eksitusse aetud. Näiteks praegune minister Marko Pomerants kinnitas 22. märtsi riigikogu infotunnis, et RMK 2017. aasta raiemaht on väiksem kui 2016. aasta oma, kuigi ta ise oli 2016. aasta detsembris kinnitanud RMK-le uueks perioodiks, sh 2017. aastaks, suuremad uuendusraiete pindalad kui 2015. aasta detsembris 2016. aastaks kinnitatud raiemaht.
Kas minister Pomerants valetas või uskus sinisilmselt Talijärve juhitavaid ametnikke ega süvenenudki sellesse, millistele paberitele oma allkirja paneb?

Kas ehk valija pole eksinud, kui on andnud "allkirja" aferistide ja maa vaenlaste tüüri juurde saamiseks? No mõelge ikka enne, kui annate selle voli ja kellele annate. Mõelge juba enne kohalikke valimisi! Sest siis, kui metsamajandajad on oma taskutesse piisavalt raha kogunud, pole meil enam metsi mida turismiga tegelajad saaks näidata ja kus omad inimesedki saaks käia akusid laadimas. Euroopa "tsiviliseeritus" on siin hoiatavaks näiteks, aga sedagi näevad vaid nägijad....


Paradiislik maa saab olema tulevikus vaid see, kus on asju, mida paradiisis näha tahetakse.




teisipäev, 23. mai 2017

Balti jaama turg - nuhtlus ja õnnistus!


Vaatasin hommikul üle aia ja töölt tulles lihtsalt pidin pool ringi turule peale tegema. Uurisin natuke, kuidas müüjad rahul, pildistasin, et Teilegi näidata ja midagi ikka ostsin ka. Selline turg oma akna all on ikka tõeline õnnistus! Ja kaua tehtud ju, kaunikene!
Aga eks ta ole ka nuhtlus, tõeline nuhtlus. Palju kaupa on ju eriti kvaliteettoodang, otse söömiseks sulle ja südamega valmis tehtud! Siin aga hakkab natuke mure, et kõige selle hea mekkimine võib ka parimale rahakotile hakata! Paljude toodete kilohinnad ulatuvad üle 20 euro ja kaugelt enamgi. Samas, lohutada saab ennast sellega, et häid delikatesse ostadki ehk vähe! Eks see turg ole nagu äri ikka. Hindu liiga alla lasta ei saa, sest kasumit ja palka tahavad kõik, ka turu omanik. Kalli toote puhul 1-2 eurone hinnamuutus ei torkagi silma, seega oleks lugu vaid kosmeetilise parandusega. Olulisim, mis võiks hindu allapoole tuua, oleks suurem sortiment igas kioskis ja kohas. See omakorda mõjutab käivet, sest alati on parim valik, mis toob ka veelgi rohkem kliente kohale. Ja eeldusi selleks ju on, sest asukoht on parim! Ega see pole mõni RB algjaam.....
Muidugi on kõik meie vaba valik, aga nähtu ajas isu peale....
Panen pildid laadima ja teen ühe tomativõileiva. Muhu leiva ja talutomatiga...





Ruumi veel on, mitte kõik letid polnud täidetud.




Ma pole miski suur magusa-maiasmokk. Aga iial ära ütle iial....














Muhu pagarites jäidki pildid sees veel tegemata, sest letid na tühjavõitu. No ikka seepärast, et palju ära ostetud! Igati mõttekas! Küllap ostate ise ka....







Sõin ka ühe ukraina sibula-muna piruka, mmmm...

Hea näide on aga see kiosk. Hiidlaste oma. Müügil mitme tootja head-paremat, tulebki igal tegijal mõelda ka oma naabri toetamisele ja tema toodangu müümisele. Noh, mis just pole ehk oma toodete otsene konkurent. Siin on aga Ristemäe, Vana-Torokse, Hõbekala jpt teiste juba tuntud tootjate parimad palad! Ja loomulikult tõstab suurem valik ka käivet. Tublid!

















Ja kui ikka tahad külla viies kingitust või lihtsalt midagi mokkamööda kaasa võtta, siis küllap siit ka leiab. 














Kalapaviljon võtab aga silmade eest kirjuks.....



























Teiselt poolt välja jõudes ootab ees Apelsini Raudtee.



 Oh õudust, otse ukse eest saab olema pääs turule......

*****************************

24. 05.


Selge see, et Balti jaam on parim koht just sellise turu jaoks. On küll arvatud, et tegu rohkem lääne marketiga, aga ma tahangi, et oleks ruumi, mitte ei ole täis topitud maa-ala või hoone. Ja Balti jaam on mugav koht väga paljudele ning loomulikult ka turistidele. Tulevikus veel rohkemgi.


Üks miinus, mis silma torkas, õigemini, mille kohta märkus tehti. Et nii laial trepil ei leitud kohta vankrirennide jaoks. Tõepoolest!


Külastasin siis lihasaali. Suur, vägev, puhas, inimlik. Ja väga hea valikuga. On ju ka vorstid-lihad need, mis on üldjoontes odavam kaup kui kala. Ja seega on see taskukohasem ruum väga paljude jaoks. Osa valikust näete siin ise + veel siis värske liha jm. Ka osaliselt Läti-Leedu kaupa.





Väike märkus sellisele seadmele - ei näe toote silte.





 Ja mida ma muidugi proovimata ja ostmata ei jätnud - pardirind! Mahlane, parajalt soolane, igati hea. Koos hiiu saiaga. Ahjaa, lehes oli ka turust juttu ja pole ime, et äramärkimist vääris (soojas toonis) hiidlaste pood. Just seepärast, et müügile võetakse ka naabrite-sõprade tooteid. Just see on see, millest paljudel puhkudel eestlastel puudu kipub jääma.






Müüja ei teadnud täpselt, mis seened siin sees. Aga Vastse-Kuuste asjad peaks vast kõik head olema....




Kas turu puhul pole kohustust märkida kilo hinda?






Paari Otepää toodet proovinud, tunduvad head.




Väga paljude väiketootjate toodangut. Ka juustude hulgas võis leida Andre ja Nõmmiku omi. Siin siiski üksjagu ka võõramaist. 
Ehk peaks olema siiski midagi ühtset? Ses mõttes, et kui tootjamaad pole märgitud, siis ehk tagaks eestimaiste puhul ühte värvi hinnasildid, Läti-Leedu teist ja muu kolmandat? Lihtne ja loogiline oleks!?



Turg turu moodi jätkub siin. Lage? Aga ehk ongi parem, kui on mõni lett kümne asemel? Üks müüja suure müügikoha kohta effektiivsem kui sada müüjat saja väikese leti kohta?



Lähemalt vaatamine juba teie teha.





Midagi pole teha, kui vähegi võimalik, siis eelistan Intsu talu tomatitele teiste talude omi. Ikka selle kivivilla ja tilgutamise pärast..... 
Muidugi, kasvatatagu pealegi nii, aga mul tekib tõrge. Isegi silt "Eestis kasvatatud" tekitab ju mulje, et see on Eesti mullas kasvanud? Mitte "kivivillast välja meelitatud". Intsu talu võiks siiski ka leida võimalusi looduslähedasemat varianti kasutada!? Seda enam, et hinnad pole just kõige odavamad. Mõistan, et tal raske jõuda marketiteni, eriti kui nood kipuvad lisama mitte hinnalisandit, vaid protsenti alghinnast. Mis siis niigi kallima toodangu välismaisega võrreldes veelgi kallimaks teeb.


Isegi pank eestimaine...


Ruumi palju? No las olla! Ja kui vaja, küllap siis hooajal saab vajadusel ka mõne leti juurde panna!






Arhitektuuriliselt lahendused on aga igati ägedad. Nagu vaatedki.





Ja õnneks on üksjagu ka Eesti käsitööd. Avastamiseks välismaalasele ja ka eestlasele endale. Kingipood samuti. Ei lähe ju igaüks Tallinna vanalinna?





































Ja palju rattureid, mugav koht neile!




*******************************

26.05

On kuulda olnud juba palju arvamusi, valdavas enamuses kiitvad ja väga kiitvad. Õige kah! Aga on kuulda olnud ka kriitikat. Balti jaama turu FB-lehel kuni selleni välja, et kirsid pannakse ikka kilekotti. Nojah, eks ta ole, aga selliseid asju peaks ikka müüjale ütlema?
On räägitud ka väga kõrgetest kohatasudest. Loogiline, nii korralikult ja kapitaalselt tehtud ehitise puhul soovitakse ka, et kunagi asi end tasa teeniks. 100-eurose kohatasuga kioski eest seda ei saavuta. Ometi, kui rääkida kallidusest, siis on igal asjal ikka mitu osapoolt. Kui keegi ikka toob müügile kodused pelmeenid, mille kio hind tüürib lõpuks 30-35 euro kanti, on miskit väga mäda. Juurdehindlus juurdehindluseks, aga siin ei ole ju tegemist "mõnevõrra kallima hulgihinnaga) kui on poepelmeenidel? Ikkagi tootja on lootnud räiget hinda pannes kiire rikastumise peale välja või siis eeldab mõne kotitäie pelmeenide eest nädalatulu saada?
 Eks TURG paneb lõpuks asjad paika, osaliseltki. Mõned tootjad-müüjad võivad kaduda, teised tulevad asemele. Ja üldjoontes see peaks ikka hea olema.

**************************** 

29. 05.













Võiste tomatid - vägagi head!




Eestimaist leiab ikka ja jälle.











Proovisin ka Gruusia limonaade.




Juustukuningate poe sortiment muutunud, on ka palju muud, peale juustu.











Üks kuulsamaid turutegelasi on vist see kajakas.




Asukoht on igatahes ikkagi parim




Ja välismaalasigi käib palju.


Oled juba käinud turgu kaemas? Kuidas muljed?

***************************

29. 05.

Ma ju ütlesin, et nuhtlus!


Möödaminnes pildistasin loomulikku olukorda. Kus kaubanduskeskuse juureski on olemas letid. Ka võimalusel turu moodi, eriti maanteeäärsetes kohtades. Aga tegelikult neid Eestis peaaegu ei ole. Vilets koostöö ikkagi eestlase suurim probleem? Bürokraatia? Riigipoolne vilets tugi, mis keskliitude jm puhul jääbki rohkem sõnade tasemele?



Keegi küsis, et kas ka lillede müük tasemel? Tundub küll. Kaks kohta lausa pidavat olema, mõlemal korrusel.






Midagi polnud parata, kiskus jälle sibulapiruka poole. Pirukas hea, kuigi 1. 50 eest võiks täidist rohkem olla!?
Aga kuna kl 17-19 on mingi sibula õnnelik tund, või miskit, siis kõik sibulad, vabandust, pirukad, poole hinnaga!


Aga midagi pole parata. Turu haldjas või hoopis saatan, muudkui tiris ja nii ma külg ees kalaosakonda nihkusingi. Ja kui juba seinal (Päästke Willy) kiri, et kokad tegid hea suitsukalasalati, siis seda ka ostsin. Natuke. Ja oli ikka kurrat hea küll! Mitte merikuradist, tähendab, vaid vist ikka suitsulatikast.
Head on siin ka fileed ja marineeritud kala ja muu. Tean. Nuhtlus, ma ütlen veel kord!






Küll aga peaks siiski kehtima nõue, et igal sildil peab olema kirjas tootja(maa). Ja suitsukalade puhul, kus suitsutatud. Ja jõeahvena puhul, kas ikka Eesti jõgi.....


Kuigi ma ei kahtlegi, et siin isegi Läti tooted head!




Ja kui hoolega ringi hiilida, siis näeb, et värsket kala ikka hakkab ilmuma. Isegi linaskit olla nähtud! Muidugi, Peipsi ja meri kaugel, seega ostetakse suur osa kalast vist enne vee äärest kaugemale jõudmist ära! "Tallinna meri" eriti kala ju ei anna!
Aga on siiski nii Peipsist kui merest. On Aravuse omi ja ehk tuleb ka Dirhamist. OÜ Latikas toodangut siiski ei näinud, Võrtsu oma vist oli. 
Aga ühte head kalasöögikohta tahaks küll!



Tundub, et ka Kopli tänaval parkijaid on rohkem!


Ratastega tullakse ikka ja jälle. Tore!



Ja tähtis ongi, et tuldaks! Ehk siis mida rohkem tullakse, ehk ka seda soodsamaks lähevad hinnadki! 

Aga hirmutavad need puuvilja-juurvilja müüjad, kelle puhul on pideva "otshen vkusno/sladko" teksti vuristamine tavapärane. Sageli kipuvad nemad olema vana turu kooliga ehk siis müüvad selle sladko-vkusno pähe ka van puuvilju ja juurvilju. Varemgi korduvalt juhtunud.  Juba allergiat tekitab, kui neid ütlusi kuulen ja enamasti sealt ka ei osta....








On ka ühed parimatest kalakonservidest!




Jõudsin pildi enne ära teha, kui kõik tuulehaugid kohe ära osteti.