laupäev, 13. märts 2021

Nauding rongiaknast.

 

 
 
Päike kutsus välja.Pealegi imeliselt valge värske lumi taas maas. Mis sest, et trammitee ülekäigult seda ei roogita terve talve jooksul.

 
Sõita oli väga lahe, sest rong praktiliselt tühi.

 
Algul lugesin ja natuke pildistasin, aga mingil hetkel hakkasin järjest pildistama. Sest tõepoolest väljas ilus ja kuigi 120ga sõites raske mingit hetke soovi järgi tabada pea võimatu, oli ometi huvitav. Just nimelt, näha pärast, mida tabatud!


 
Peale Kehrat oli mets see, mida imeline vaadata. Või seda, mis metsast alles. Ja nii ongi pilte palju...
 

On siin paremaid ja halvemaid pilte, aga olulisim minu jaoks oli see, et sisuliselt ei saanud pilku mööduvast maastikust eemale ja nii olingi ninapidi vastu akent pea terve tee. Minu emotsioonid jäid ka neisse piltidesse, mis ehk kõige ilusamad välja ei kukkunud.


 
Piltidel muidugi lähimad puud-põõsad sellistel kiirustel udused, tekitades samal ajal kohati midagi kardinataolist. 
















 
Peatuste lähedal sai muidugi rohkem vaadata, kuidas pildistada. Kuid ikkagi vahel ei jõudnud seda momenti tabada, mida soovisid. Õnneks suurema osa teest polnud aknas teise poole peegeldust, mis alati palju ära rikub. Peale Tapat läks juba keerulisemaks.













Konsa Endel oli varemalt pea alati väljas ja vibutas kirvest....





 
Ühes asjast küll kahju - väga sageli jäetakse metsariba raudtee ääres kasvama ja kui palju ilusaid vaateid seepärast nägemata jääb? Suvel kui puud lehes, veel eriti.











 
Muidugi pildistasin ka "teisi värve".



 
Ühes võib aknast pildistamisel kindel olla, poste tabad palju!



 
 
 
















































 
Küll aga selgus Jõgevale jõudes, et seekord looduses ikka ei jaluta! Tuul oli ülimalt külm ja seega jäi ära ka Mustveesse mineku plaan...
 




 
 


















 











 
Merko jt võiks ju siia oma kõrghooneid ehitada?